Varahommikune Gruusia pealinn võtab meid tormisena vastu. Lennuk rappus maandudes kohutavalt ja esimene mulje on, et see plats küll lennuvälja mõõtu välja ei anna. Paksudes jopedes lennujaama töötajad võitlseid tuulega ja püüdsid ka oma tööd teha- polnud eriti meeldiülendav tunne, sest olime ju soojale maale tulnud.
Rahvas aeti bussi, buss tiirutas natuke lennujaama territooriumil- kusjuures absoluutselt mõtetult- või õigemini oli mõte see, et äriklassis lennanud (neid aeti teise bussi) enne teisi passikontrolli jõuaksid.
Lennujaamaks osutus suuremat sorti laoruum, mille ühes nurgas toimus passikontroll. Meie ees oleval eestlasel oli probleeme- pidi midagi selgitama, aga meie pääsesime lihtsalt. Äraantud pagasit polnud ja seetõttu olimegi järgmine hetk olime pimedas, külmas ja üldse mitte külalislahkes Tbilisis. Hirm puges põue.
Toppisime selga kõik vähegi soojemad riided ja kauplesime end 15 USD eest linna- bussijaama. Sõit mööda lennujaama uhket ja laia bulvarit oli eriti äge- kõik laternapostid olid kaunistatud nii Eesti kui ka Gruusia lippudega- Tbilisi oleks nagu meid tervitanud, aga tegelik põhjus oli palju proosalisem- paari tunni pärast pidi algama Arnold Rüütli riigivisiit.
Taksosõit oli hirmutav- nii pea kui valgustatud peatänavalt ära keerasime pimedale ja auklikule kõrvaltänavale valdas mind õud. Oleks sattunud nagu mingisse gansterifilmi, kus järgmine vaatus oleks olnud relvastatud rööv. Ikka ja jälle keerasime veel auklikumale, kitsamale, räpakamale ja pimedamale tänavale ning kiirus muutus olematuks. Vaatasin hirmunult ringi, et millise nurga tagant nüüd keegi välja hüppab.
Bussijaamas toimus seevastu turvalisena näiv melu- saabunud oli buss Türgist ning terve territoorium oli pilgeni täis kompse ja rohkelt rahvast. Inimtühjas paigas ei oleks küll viibida tahtnud, sest ma olin peaaegu, et hirmust kange.
Istusime bussijaama pingil ja vaatasime toimuvat- päris pikka aega ei pannud meid keegi tähele, aga üheski lõunamaa riigis ei unustata valget turisti igaveseks omapead. Väikese vestluse käigus tšurkadega saame teada, et buss täna Jerevani ei sõida, sest on rahvuspüha, järgmine marshutka läheb kell kümme ja me peame kohe ära otsustama, kas sõidame koos nendega või mitte.
Pileti hind natuke ärritas, sest see on oluliselt kallim LPs märgitust, aga otsustame siiski minna. Taksodega viidi meid kellegi koju, kus kitsukesest hoovist aeti Mercedes buss välja. Jess- vähemalt ühe lubaduse täitsid. Maja ise oli vaatamisväärsus- betoonist karkass, aknad puudusid, ustest rääkimata, trepiks oli redel ja ega WC ka parem polnud.
Imekombel, täiesti uskumatult sõitiski bussis aint 8 inimest- nagu lubatud, kuigi kohti oli oluliselt rohkem . Kuusteist, millest neljal olid vaid pambud, kottideks oleks neist paljusid raske nimetada olnud.
Veel ei üllatanud mind absoluutselt see, et esimene sõit oli bensiinijaama- paar korda signaalitati ja mõned koputused aknale, aga keegi ei tahtnud meile kütust müüa. Järgmises tanklas läks juba paremini- putkast loivas välja paks, suure õllekõhuga räpakas mees, kes laisal ilmel 20l bensiini paaki lasi. Ilme oli tal selline, et tegi meile ikka äärmiselt suure teene. Avastasin veel, et igas suvalises putkas on müügil kange alkohol.
Bussijuht sõitis enesehävitusliku kiirusega- linnas sees suutis olematust teest hoolimata 80-90 km/h välja vajutada ning maanteel oli keskmiseks kiiruseks 140. Mitu korda läks mul süda pahaks ja toolil püsimisega oli pidevalt suuri raskusi, aga tundsin end üllatavalt turvaliselt- mees oli professionaal.
Maanteid ääristasid inimesed, mitte ükski neist ei kõndinud kuhugilepoole, vaid oodati marshutkat, mis on Kaukaasia teede vaieldamatu kuningas- nii linnas kui maanteel. Mõned lehvitasid meile ka, aga vähesed.
Vaated oli äärmiselt lummavad. Päikesetõus muutis vasttärganud lõputud põllud hele- heleroheliseks ja see rohelisus oli hingematkvalt kaunis. Maantee äärsetes romantilise ilmega külades karjati loomi, kes vahetevahel rahvusvahelisel maanteel üsna vabalt ringi jalutasid. Paar korda oli küll tunne, et meie auto ei suuda nii kiiresti pidurdada kui vaja. Mustades maani seelikutes, tumedates üleriietes ja kindlasti lõua alt kinni seotud rätikuga küürakad memmed pühkisid külatänavaid- peamiselt küll vaid oma hoovi, putka või poe esist.
