Armeenia-Iraani piirile jõudes tuli kõigepealt läbida Armeenia piiripunkt, mida ehtisid Vene lipp ja vene piirivalvurid. Ukse vahelt sisse kiigates paistis näkku täielik korralagedus – passe kontrollima pidavad mehed istusid eemal laua taga ja jõid viina. Küsimusele, mis nüüd saab, kes passe tahab näha jne, vastati umbmäärase mõminaga. Meie sõber iraanlane oli aga nähtavasti selle suhtumisega juba tuttav ja jalutas lihtsalt senikaua Iraani suunas edasi kuni keegi ligi kargas ja passi küsis. Nii saime meiegi esimesest takistusest hõlpsalt üle. Mõtlesime juba, et kõik on korras ja saab juba Iraani minna – astusime juba piiripunkti hoonest välja… aga ei läinud see asi nii lihtsalt.
Jõudsime paar-kolm sammu teha kui vene piirivalvur koos piirivalvekoeraga meid kinni pidas ja passikontrolli teisele ringile suunas. Piirivalvekoeraks oli neil tavalise kassi mõõtu Pekingi paleekoer, keda nad isekeskis hellitavalt Kitaets´iks (hiinlane) kutsusid. See teine passikontroll võttis juba rohkem aega, sest tekkis “probleem”, mille olemasolust ja olemusest saime teada alles pool tundi pärast seda kui olime passid kontrollimiseks üle andnud. Nimelt oli meil passis 3 päevane transiitviisa, mille kasutusajaks oli määratud üks nädal – et saaksime ise valida, millistel kolmel päeval selle nädala jooksul me Armeenias viibida tahame.
Piirivalvurid ei saanud aga aru, kuidas saab kolmepäevast transiitviisat kasutada 7 päeva. Selle “probleemi” tegi veelgi kummalisemaks asjaolu, et me olime Armeeniast välja sõitmas ja viibinud seal 3 päeva – seega reaalselt mingit probleemi ei olnud – me ei olnud ühtegi reeglit rikkunud, ükskõik, mispidi vaadata. Aga nemad ei saanud meid riigist välja lasta – helistasid kõrgematele ülemustele, kes ka mitte midagi vastata ei osanud, samuti ei osanud midagi teha kohapeal olev kõige kõrgem ohvitser – kõik otseloomulikult venelased. Lahendasime seda rasket probleemi ligi tund aega.
Meie sõber iraanlane palus pärast umbes poolt tundi ootamist luba lahkumiseks, mille me talle ka vastuvaidlemata andsime. Maad hakkas võtma üsna närviline õhkkond, mis ei ole ka imekspandav arvestades seda, et selja taga oli 11 tundi minibussis, kell oli juba üsna palju, väljas valitses kottpimedus ja meil polnud õrna aimugi kuidasmoodi me peaksime oma esimesse Iraani sihtpunkti Tabrizi jõudma peaksime. Vahepeal tekkisid ühel meist (mitte minul) altkäemaksu pakkumise mõtted, aga need ideed jäid minu keeldumise ja altkäemaksu pakkuda soovija kesise vene keele oskuse tõttu realiseerimata.
Pärast tunniajast ootamist lõid piirivalvurid käega ja andsid meile need õnnetud templid riigist lahkumiseks. Kokkuvõtvalt võib seega Armeenia-Iraani piiri kohta öelda, et need Vene piirivalvurid, kes seda piiri valvama on saadetud on isegi Vene piirivalvurite põhjakiht, kes oma riigipiiri valvamiseks ei kõlba ja on lihtsalt jalust ära saadetud.
Iraani poole peal olid lood õnneks paremad – oli kohe näha, et tegemist oli tsiviliseeritud inimestega, kellel oli ettekujutus olemas sellest, kuidas oma tööd teha. Niipea kui saime piiriformaalsused läbitud, astus meie juurde bussijuht, kes võttis meid käekõrvale ja juhatas meid juba ootavasse luks Scania bussi. Saime sellega suht mõistliku hinnaga otse meid huvitavasse sihtkohta – Tabrizi. Bussijuhi jutust saime niipalju aru, et asjade sellise ideaalse sujumise taga oli olnud meie iraanlasest sõber, aga kuidas täpselt, seda me ei saanudki teada. Tee peal peatusime väikeseks söögipeatuseks, kus tegime ühe õhtuse kebabi ja natukene enne südaööd olimegi Tabrizis.
Bussipeatuses võtsime takso ja leppisime kokku, et maksame 10 000 riaali, aga kui hotelli ette jõudsime, hakkas taksojuht (kes oli vahepeal kaotanud igasuguse inglise keele oskuse, mis oleks läbirääkimistel kasuks tulnud) nõudma 22 tuhandet. Alguses mõtlesin, et tegu oli fenomeniga, millest ka Lonely Planeti raamatus juttu – et iraanlased ei võta pakutavat esimese ega teise korraga vastu, alles siis kui kolmandata korda pakkuda on nad nõus su käest raha vms vastu võtma. Kui ma aga üheksas ja kümnes kord ikka eitava vastuse sain siis ei osanud enam midagi öelda, pistsin selle kümneka talle taskusse ja jalutasin hotelli.
