Hommikul nägin oma väljanägemisega kõvasti vaeva. Peamiselt küll pearäti sidumisega, kõige suurem mure oli tuunika suht avatud kaelus- mul polnud mingit tahtmist paljast kaela välgutada. Lõpuks leidsin lahenduse, “laenasin” hotelli voodipesu küljest ühe haaknõela- voodilina kinnitatakse siin haaknõeladega teki külge- ja jäin oma väljanägemisega rahule.
Rahulolu ei jätkunud kauaks, sest tänaval tundsin mustade chadoride kõrval end justkui alasti, kuigi olin kurguni kinni ja kandadeni kaetud. Juba päeva esimeses pooles soetasin garderoobile lisa- uue kleidi-, mis meenutas tegumoelt, värvilt ja materjalilt kõige enam laudatalitaja kitlit. Aga enesetunne paranes koheselt 180 kraadi.
Tabrizi turg oli hiiglamasuur- tegemist on maailma suuruselt teise turuga- 35 kilomeetrit turutänavaid, mis on jaotatud lõpututeks sektsioonideks. Ühes müüakse vaipu (see on suurim ja olulisem), teises majapidamistarbeid, kolmandas hilpe, neljandas kuldehteid, viiendas vürtse ja toidukraami ja nii lõputult edasi.
Turu peasissekäigu ees põrkasime kokku ühe mehega, kes meid kohe heas inglise keeles kõnetas. Tutvustas ennast, Nasser, temast olevalt LPs kirjutatud, kutsus külla ja millaski maandusimegi tema juures kohalikus turismiinfopunktis. Tegemist oli laheda mehega: oskas keeli- inglise, saksa, itaalia, poola ja prantsuse, ülihea suhtleja ning ebairaanlikult siniste silmadega, millega ta peaaegu iga päev inimesi ära petab.
Tavaline stsenaarium: keegi tuleb temaga juttu ajama, uskudes, et tegemist on välismaalasega. Kust pärit oled? mis su nimi on? jne…. vahel ta mängib siis mängu kaasa ja alles pärast pikka vestlust võtab turki keelse jutu üles, mispeale vähemalt naisterahvad shokiseisundis minema jooksevad. Mõtleks- nad alustasid ise vestlust võõra kohaliku mehega. Mis kõik juhtuda võiks, kui kogukond sellest teada saaks. Rikutud naine, mis muud.
Nasserist oli meil kohutavalt palju abi: aitas raha vahetada, näitas meile kätte söögikoha, organiseeris tuuri ja andis täpsed juhised, kuidas õhtul eriti odavalt Teherani sõita. Rääkis natuke kohalikust kombestikust ja käskis mul sokid jalast võtta. Olin hommikul kõvasti ajusid ragistanud ja LPst riietumisetiketist lugenud, et kas võin sandaalid niisama jalga torgata või peaksin ka sokke kandma. Sokid tundusid kindlam valik.
Lõunasöögikoht oli absoluutselt kõige nurgatagusemas kohas, kuhu tuli sõna otseses mõttes mööda kõrgeid ja järske trepiastmeid ronida. Söögiks tellisime Nasseri soovitatud dizit, mispeale lauale toodi suur kokkuvolditud sai ja mingi tomati-kikerherneste- kartuli-liha hautis. Alguses sõime indiapäraselt s.t. kastsime leivatükke näppudega hautissesse. Ühel meesettekandjal hakkas meist millalgi hale ja näitas, kuidas peaks dizit sööma.
Kõigepealt tuleb sai näppudega väikesteks tükkideks murda ja seejärel vaid hautise vedelik peale nõrutada. See on dizi esimene ja üsna maitsev käik. Seejärel tuli hautis spetsiaalse riistaga puruks suruda, maitsestada veidike nõudepesuvahendi sarnase vedelikuga ja ära süüa. Soovi korral võis ka veel saiatükke lisada. Dizi on iraani üks ütlematult maitsev rahvussöök. Joogiks pakutakse kõikjal cocat, fantat või teed. Paljud mehed saabusid sellesse urkasse vaid piibu popsimiseks ja tee joomiseks.
Pärastlõunal käisime Nasseri vennaga Kandovanis tuuril. Peamiselt rääkisid vaid mehed. Teemasid oli igasuguseid:
Näiteks saime teada, et Oskus (väike linnake ca 1h kaugusel Tabrizist) elavad vaid väga ihned inimesed. Nagu shotlased. Tänavad on tühjad, sest muidu kuluvad kingad; valgusreklaame on vähe, sest siis kulub elektrit.
Oskust läbi sõites nägime ka nomaade, kelle tunneb ära väikesemustrilise musta- valge kirju chadori järgi.
Veel räägiti Iraanis kasvavatest puuviljadest: kreeka pähklid, virsikud, granaatõunad, rohelised ploomid, aprikoosid
Kandovanist on raske midagi kirjutada, pildid räägivad enda eest. Aga inimeste elumajad olid ehitatud järskude kaljude sisse ja meenutasid termiitide pesasid. Pesa ongi sellise elamisvisi kohta vist õigem öelda.
Pärast popsutasime piipu teemajas ning viisime end Nasseri venna vahendusel kurssi kohalike kõmuuudistega: üks ema oli hommikul jääkülmas jõevees pesu pesnud ning paariaastane laps sealsamas mänginud. Ühel hetkel oli laps kadunud ja poolepäevane otsimine lõppes kurva uudisega- laps leiti paar kilomeetrit allpool uppununa
Tagasi sõites rääkisid mehed presidendivalimistest, autodest ning jalgpallist (kunagi olla võidetud ka USAd). Tollal oli mängu näidatud paarisekundilise intervalliga, et juhul kui midagi juhtub, siis jõuab peaaegu otseülekande katkestada ja ebamugavat eetrisse ei lasta. Kuigi ega ma väga täpselt aru ei saanud, mida kardeti.
Hilisõhtul kutsus Nasser meid jäätisebaari, mis nägi välja nagu bussijaama ootesaal eriti tihedalt täistuubitud plastmasspinkidega, kus kõik külg-külje kõrval kiiresti jäätis limpsivad. Ma sain jutule ühe kohaliku 19a tütarlapsega, kes lühikese vestluse käigus andis üsna hea ülevaate perekonnas kehtivates suhetest. Tüdruk tahaks õppima minna arheoloogiat, aga perekond käsib juura peale mõelda. Lõpuks arvas ta, et õpib kõigepealt juurat, et perekonna meelejärgi olla ja seejärel arheloogiat, sest oma eesmärkide poole tuleb ka püüelda.
