Kõlab uskumatult, aga enamus reisijaid saab Iraanis viibides vähemalt 1 korra küllakutse, mis ilmtingimata tasub vastu võtta.
Meie olime eriti õnnelikud ja saime küllakutse juba esimesel pärastlõunal. Nasser kutsus meid külla. Ise põhjendas ta seda hästi armsalt. Tema naine armastavat blonde (kuigi me tegelikult ei anna blondi mõõtu välja) ja me olevat puhtad. Räpakaid turiste ei vii ta kunagi oma koju- ja selle all pidas ta silmas backpackereid, kes Pakistanis pool aastat kanepit ja muud kangemat kraami tarvitanud või siis neid, kes nädalate viisi pesemata. Oo jaa- me nägime selliseid palju.
Nasseri koduks oli kolmekordne maja 3 korteriga. Esimsel korrusel elas vanem vend oma perekonnaga, teisel noorem vend emaga ja kolmas oli Nasseri ja tema naise päralt. Ja nende paari kuu sündiva lapse päralt. Kodu oli lääneliku planeeringuga, kuigi meie mõistes üle kaunistatud ja ebapraktiline. Kaks diivanikomplekti- ühed tavalised lösudiivanid ja teine antiikne variant, aga ise armastavad põrandal pärsia vaibal istuda. Palju kunstlilli, igasugu vidinaid, portselanikassid televiisoril, palju pilte, kunstpuuvilju jms. Köök oli suur ja läänelik, magamistuba tavaline ja kolmas tuba oli vaipadega telekatuba.
Kodus võttis meid siira külalislahkusega vastu umbkeelne tavalises T- särgis ja dressipükstes naine. Nimeks oli Elam ja tütre nimeks, muidugi juhul kui sünnib tütar, pidi nimeks Elena saama. Ei mingit pearätikut ega kohmetust Taneli ees. Üha rohkem hakkas tunduma, et need ülijubedad chadorid on ainult väline kohustus, mitte sisemine vajadus.
Lobisesime, sõime arbuusi ja maiustusi, jõime teed ja vaatasime televiisorist sat-tvd. Nasser ütles lause (mida ma ka hiljem palju-palju kordi kuulsin), mis pani mind mõtlema- enne revolutsiooni oli meil ka nii. Veel näidati meile pulmapilte, kus pruut oli väga-väga paljastavas pruutkleidis, linnavalitsuses registreemisel oli tal küll teine kleit seljas.
Küsiti ka meie perekondadest pilte näha, aga meie praktiliste inimestena, ei olnud midagi märganud kaasa võtta. Tegelikult võiks ikka mõned pildid edaspidi kaasa võtta- see aitab kohalikele palju lihtsamalt lähedale pääseda.
Lahkudes õnnestus tervitada Nasseri ema ja ta vend (seesama, kellega päeval tuuril käisime) viskas meid bussijaama. Terve autosõidu rääkis ta elust emaga. Nimelt olevat ema üsna pretensioonikas ning nõuab kogu aeg midagi. Nii oli poiss viimaste aastate jooksul emale ostnud uue pesumasina (LG), külmkapi (kah LG) ja mööbli täielikult ringi vahetanud. Uus mööblivahetamine olevat ka lähiajal ees, sest ema oli vastavat soovi avaldanud.
Paar aastat tagasi olevat mees läinud ema juurde jutuga, et ta tahaks naist võtta. Ema laitis selle mõtte maha, kuna enne oleks vaja uued vaibad ja palju muud osta. Pärast seda pole abiellumisest seal peres enam juttu tehtud. Aga kõigest hoolimata armastab ta oma ema ja ostab ema soovi korral kõike, mida vaja. Kutt (umbes neljakümnene) rääkis sellest nii tõsiselt ja hingestatult, et tundsime talle südamest kaasa.
Lõbus õhtu oli.
