Jõudsime pärast terve öö kestnud bussisõitu Tabrizist Teherani (10 tundi (y)) ning tahtsime kohe edasi kiirustada Qomi ning õhtuks jõuda hoopistükis Kashani – pingeline graafik seega. Bussijaamas selgus, et sealsest terminalist ei välju busse meie järgmisesse sihtkohta Qomi, seda kinnitasid ka mitmed taksojuhid, kes lubasid meid lahkesti õigesse terminali viia. Igaks juhuks astusime siiski terminali sisse, et uurida, mis värk on. Kohe pärast sisenemist hüppas meie juurde üks pagunitega sell, kes juhatas meid kassa juurde ja pilet Qomi oligi käes!
Reis oli küllaltki lühike, aga see-eest toitev, nimelt võttis meid enda hoole alla üks naiste seltskond, kes kostitas meid juustusaia, tee, õunte ja kurkidega… magustoiduks pakuti veel kartulikrõpsugi. Lisaks andis bussifirma kõikidele reisijatele pakikese, milles oli keeks, küpsised, kommid ja mahl. Lõpuks oli kõht ikka väga täis : )
Qomis ainult paar vaatamisväärsust oligi – valisime selle sihtpunktiks eelkõige sellepärast, et tegemist on islamirevolutsiooni hälliga, just siit said alguse sündmused, mis päädisid 1979. aasta revolutsiooniga. Keset linna oli uskumatult suur mošee, kuhu kahjuks uskmatuid sisse ei lastud. Löntsisime siis ümber maja ringi lootuses, et keegi kirikuisa meid aitab – nimelt kirjutas LP, et olevat selline võimalus, et koos kellegi kirikutegelasega saavad ka meiesugused sisse. Seda aga kahjuks ei juhtunud ja nii võtsime suuna Kashani poole.
Peatusime Golestan Guesthouse´is, kus duši all käimiseks pidi ohverdama dollari : S. Kashani peamiseks turistimagnetiks on traditsioonilised majad. Ja üks eriline asi, millele LP tähelepanu juhtis – majade ustel oli kaks koputit, üks naiste, teine meeste jaoks. Vajalik olevat selline asi selleks, et pererahvas teaks arvestada külalise sooga ust avama minnes. Ühte suurematest majadest külastades astus meie juurde kohustava diktsiooniga kutt, kes esitles end giidina. Tegime maja peal väikese tuuri ja ajasime ka niisama juttu. Rääkisime ka sellest, et võiks külastada lähedalasuvat traditsioonilist Abyane küla. Poiss elavnes selle jutu peale ja viipas justkui maa alt kerkinud mehele, kes esitas end turismiministeeriumi (või –ameti) esindajana, kes just sinna tuure teeb. Natukene kahtlane see asi tundus, aga kuna hind oli üsna soodne, siis läksime kohalikku teemajja täpsemalt sel teemal vestlema.
Kuskilt pimeda kangi alt hüppas aga välja vanamees, kes pärast lühikest sõnavahetust ütles, et ta võib meile ise tuuri Abyane´sse teha… odavamalt. Tema sõnadele lisas kaalu ka see, et ta näitas LP-s kätte koha, kus temale kui usaldusväärsele tuuride korraldajale oli viidatud. Selline sündmuste käik ei meeldinud aga meie senistele saatjatele, kes hakkasid vanameest mustama ning üritasid teda isegi toore jõuga konkurentsist kõrvaldada. See aga ei kõigutanud vanameest ega ka meid ning istusime kõik koos auto peale, millega ta meid hotelli ära viskas. Hommikul pidi meile ka ukse ette järele tulema… päris hea diil : )
Varahommikul käisime veel traditsioonilisi maju vaatamas – oli ju vaja neid koputeid pildistada : P Veetsime aega teemajas ja käisime ka selle katusel mõnusalt aega veetmas linnavaadet nautides. Kella kaheteistkümneks olime aga hotelli ees ja seal oli ka meie reisijuht. Autos veeres jutt igasugustel huvitavatel teemadel… eriti pakkus vanale huvi alkoholi tarbimine ja peod… et kuidas need ikka välja näevad… rääkisime talle siis, kuidas asjad on. Vanamees laulis pidevalt mingeid laule ja palus, et me laulaksime mingeid eestikeelseid laule. Vastasime nagu ühest suust, et ei ole erilised laulumehed. Pika veenmise peale esitasin siis lihtsa ja lööva õllepruulija laulu, mis vanal kohe südame soojaks tegi. Möödusime ka Iraani tuumarajatistest, mis olid ümbritsetud kümnetest taeva poole vaatavatest suurtükitorudest… juhuks kui “keegi” peaks õhurünnaku korraldama.
Kümmekond kilomeetrit enne sihtkohta jõudmist jäi auto seisma ega liikunud paigast ka pärast mõningat putitamist. Arutasime siis Eneliga omavahel kui vana see Paykani ront võib olla… 20 või 30 aastat. Vana aga vastas küsimuse peale, et tegu 2 aastat vana autoga, mis küll ei tohiks selliseid asju teha. Pärast mõnda aega nõutult vahtimist tegi vana ettepaneku, et saadab meid järgmise mööduva autoga Abyane´sse ja tuleb ise järele kui auto korda saab. Arutasime juba seda, et kas julgeme oma kotte jätta sisuliselt võhivõõra mehe kätte, aga õnneks ei pidanud selle üle otsustama, sest auto hakkas pärast mõningat jahtumist jälle tööle.
Kohale jõudes tegime väikese tiiru külas – majad ja tänavad olid lahedad, samas midagi väga põrutavat ei olnud. Pärast ringkäiku istusime maha einetama ja kohe hakkas meie ümber tiirlema kamp koolitüdrukuid, kes olid ekskursioonil. Kindlasti pakkusime meie oma kohalolekuga palju rohkem huvi kui ümberkaudsed majad või inimesed. Piltide tegemiseks veeti meid ühe suure puu alla seisma, et ikka ilus pilt tuleks. Samas ei tahtnud nad, et me neid pildistaksime… nagu sealmaal kombeks.
Edasi sõitsime Natanz´i kust pidime läbisõitva Esfahani bussi peale saama. Buss aga ei tulnud ega tulnud ning vana ütles, et tal on aeg minema hakata, ei saagi meid bussi peale panna. Enne lahkumist palus kohalikul politseinikul vaadata, et me ikka ilusasti bussi peale saaks. Vahepeal oli õhus ka võimalus, et me saame politseiautoga oma sihtkohta, aga see variant jäi keelebarjääri ja möödarääkimiste tõttu ära. Lõpuks saime bussi peale ja maabusime Esfahani bussijaama, mis asub kesklinnast üsna kaugel. Vaatamata taksojuhtide keelitustele otsustasime, et läheme linna hoopis liinibussiga, peatus oli sealsamas. Kohalike abiga see plaan õnnestuski ning panime kotid maha populaarses Amir Kabir´i hostelis. Üle hulga aja saime kasutada internetti ja mina sain ka liha süüa.. see tegi tuju kohe paremaks : )
