Hommikul kõige esimese asjana otsime lennukipiletid Bushehr- Teheran- kokku 680 tuhat ehk 68 eurot kahele.
Iran Airi kontorist seiklesime üliedukalt bussidega kõikuvaid torne vaatama (üsna jama oli, sest tornide juurde ei pääsenud) ja sealt edasi ühe suure mäe otsa turnima ning Esfahani panoraami imetlema, mis oli lummav, aga natuke liiga sudune- nagu suurlinnale kohane. Tagasi jälle bussidega (bussipilet on Eesti rahas 35 senti).
Veel käisime Armeenia kvartalit kaemas, aga kuna kaart oli väga ebatäpne, siis sellest suuremat aimu ei saanudki. Koputasime ka 3e kiriku ukse taga, aga kõik väravad jäid meie ees suletuks ning maailma väikseim raamat, mis asub Iraanis ühes Armeenia kirikus, jäi nägemata.
Eriti õnnetud ka polud, sest meil oli ju veel natuke Armeeniat ees.
Sealt kihutasime tulistjalu hotelli ja kuigi peremees arvas, et me pileteid enam ei saa, siis läksime ikkagi terminali, mis siinmail kõik kahjuks linna servas asuvad ja neid on alati rohkem kui üks. Meie rõõmuks oli buss juba ees ning vähem kui 20 minuti pärast olime juba teel.
Õhtul Yazdi saabudes oli juba pime. Meid pandi maha kusagil täiesti suvalises äärelinnas- kaardi pealt totaalselt väljas ning õnneks keegi hea inimene aitas meid takso peale- siin on nii levinud nn shared taksod (sõidavad kindlat marsruuti mööda ja korjavad kõik soovijad peale) ja seetõttu saime odavalt hakkama.
Hotell on mittemidagiütlev ja tülitatakse ka liiga tihti, küll tuuakse kannuga vett, nagu me julgeks seda juua, siis minu retseptsiooni mahaunustatud päikeseprillid- ok, see oli neist äärmiselt kena- ning mis kõige märkimisväärsem- varavara hommikul kolistatid meie ukse taga, anti üle ukse leiba, seejärel tungiti sisse ja nõuti raha.
Järgmiseks hommikuks, enne magamaminekut õppis Tanel selgeks väljandi- tõmba uttu, aga õnneks või õnnetuseks ei läinudki tal seda vaja.
Selles hotellis oli ka esimene kogemus Iraanis kui meilt tipi noriti, järgmine kord küsiti pagasiruumi avamise eest.
Ahjaa- veel ostsime rohelisi ploome, mis siinses tänavakaubanduses on väga populaarsed, aga need olid nii toored, et Tanel maitses vaid ühe ja mina sõin kümmekond (kuigi maitsel polnud viga ja mulle üldiselt maitsevad toored asjad, aga kuna kartsin kõhuvalu, siis loobusin ja poetasin kotikese salaja prügikasti.
Esfahanist jäi meelde veel palju ilusaid parke, helerohelist muru, väärikaid bulvareid, õitsvaid taimi ja imelisi lõhnu, mis kõik oli sinna tehislikult ja üsna vägivaldselt loodud, sest tegelikult asus Esfahani linn keset kõrbe.
