Õhtul Esfanist lahkudes võtsime järgmisena ette Yazdi. Maha pandi meid täiesti mõttetus kohas kuskil äärelinnas ja meil ei olnud õrna aimugi, kus me ligilähedaseltki paikneda võime. Läksin siis maad uurima ning ühe kohaliku ja ühe abivalmi afgaani abiga saime shared taxiga oma teise valiku hotelli.
Tuba oli meil seal üsna ok, paigutusega olid väikesed probleemid – kuidagi kitsas oli ja ka konditsioneer oli päris lärmakas. Aga jäime oma leiuga üsna rahule ja see tunne vaid süvenes kui vahetult pärast meie saabumist koputas uksele keegi vanamees ja ulatas kannutäie vett. Käisime veel söömas – Eneli sõi seene-, mina ajuvõileiba.
Järgmisel päeval tegime läbi Lonely Planeti Getting Lost in Yazd tuuri. Umbes nii läkski – mitu korda olime tänavatelabürindis üsna nõutud ja kindlad, et olime tulnud õiget teed pidi. Väljas paistis päike lagipähe ja kumus oli nii talumatu, et tänaval võis peale meie näha vaid mõnda üksikut turisti.
Kui tuur läbi, käisime veel veemuuseumis, kus sattusime jutuotsa peale ühe kohaliku spetsialistiga, kellega saime väga pikalt maailma asju arutada. Hiilgasin siis oma vastõpitud teadmistega Iraani seadusandliku süsteemi ja ajaloo kohta ning vastutasuks saime väga hea ettekujutuse sellest, mida arvab Iraanis ja maailmas valitsevast olukorrast tavaline iraanlane. Eelkõige oli rõhuasetus sellel, et iraanlased tahaksid mingisugust keskteed läänemaailma ja praegu valitseva äärmusislamismi vahel – midagi sarnast nagu on Türgis. Aga usuringkondadel olevat veel vähemalt praegu liiga palju võimu, et sel teoks lasta saada.
Kohalikus bazaaris sattusime lahedale kiirsöögikohale – menüüs oli küpsetatud süda, maks ja neerud, võtsin siis grillitud südame ega pidanud pettuma… odav oli ka – 3000 riaali.
Pärast seiklusi tahtsime sõita bussiterminaali ostma bussipileteid oma järgmisesse sihtkohta – Shirazi… et oleks ikka kindel, et saame järgmisel päeval mingi bussi peale. Liinibussi oodates istus meie kõrvale iraanlane, kellega vestluse käigus selgus, et bussipiletite ostmiseks ei tule sõita teise linnaotsa, vaid neid saab ka teisel pool teed asuvast putkast. Pärast piletiostu kutsus vastleitud sõber meid kaasa spordiklubisse kohalikku rahvussporti vaatama. Tegemist oli pahlavaniga (http://www.pahlavani.com/), mis oma ideedelt ja eesmärkidelt meenutab idamaade võitluskunste, välja nägi see esinemine aga selline, et mehed seisid ringis ja tegid kurikatega harjutusi – suurematel meestel olid käes suuremad ja raskemad kurikad, väiksematel väiksemad. Kõrgemal platvormil oli trummimees, kes lõi rütmi ja laulis saateks kaasa. Mehed käisid kordamööda ringi keskel ja näitasid teistele ette, mis harjutus järgmisena ettekandmisele tuleb. Meie auks lauldi üks laulukene seal isegi inglise keeles : )
Spordisaalis saime kokku itaallaste Claudio ja Prisca´ga, kes olid pärast kolme Afganistanis veedetud aastat koduteel. Tutvusime ja leppisime kiirelt kokku, et läheme järgmisel päeval ühise taksoga Yazdi ümbritsevate külade tuurile. Käisime diili kinnituseks veel söömas ka ja selgus, et tegemist oli üsna toredate, samas mitte üllatamapanevalt temperamentsete inimestega. Meie sõber iraanlane, kellest vahepeal olime lahku läinud ilmus samuti seal restoranis välja. Selgus, et ta käib seal turistidega vesteldes oma inglise keelt praktiseerimas. Kutt rääkis ka laheda loo sellest, kuidas ta oma naisega tuttavaks oli saanud. Lühidalt oli lugu selline, et ta nägi istumas ühte tüdrukut, kes talle meeldima hakkas ja istus tema kõrvale ja oli kohe otsekoheseid küsimusi esitama hakanud edasiste plaanide kohta. Ja elavad koos õnnelikult tänapäevani.
Igatahes saime itaallastega koostööd tehes omale ühe normaalse zoroastristist giidi, kes pidi järgmisel hommikul meid hotelli eest peale korjama ja viima tutvuma tema esiisade mängumaadega Yazdi ümbruses.
