Hommikul korjasime oma kodinad kokku ja istusime kõnniteesillutisele oma tuuri läbiviivat taksot ootama. Mõne aja pärast peatuski meie ees auto ja avatud küljeaknast viipas roolisistuja meie poole. Hakkasin juba oma kotiga sinnapoole jalutama, kuid autos istus vaid üks mees ja meiega kaasa tulema pidanud itaallasi polnud kuskil. Pistsin siis pea ukse vahelt sisse uurimaks, milles küsimus. Rooli taga istus aga hoopis üks võõras mees, kes tutvustas end Ali Reza´na ning küsis, kas me ootame kedagi. Rääkisin siis paari sõnaga meie päevaplaanidest, mispeale Ali tegi pettunud näo ja ütles, et ta teeks meile ise tuuri, aga tal on parajasti muid asju ajada. Küsis veel meie päritoluriigi kohta ja siis mainis nagu muuseas, et tema sister-in-law´l on õhtul pulmad ja oleks väga tore kui me saaksime pidustustest osa võtta. Kirjutas veel kiiresti telefoninumbri, et me helistaksime kui tagasi oleme. Lubasin seda teha ja istusin siis just kohalejõudnud tuuriautosse.
Esimese asjana tõstatasin igaks juhuks rahaküsimuse, nimelt ei olnud meil eriti riaale ja mõtlesime, et käiks kuskilt pangast läbi, vahetaks juurde. See aga ei olnud kahjuks võimalik, sest tegemist oli reedese päevaga ja teiste asutuste seas olid suletud ka kõik pangad. Pärast kerget segadust küsis giid, et mis see dollari kurss on, ta võib ise ka vahetada, aga peab enne isa käest küsima, kas neil kodus on piisavalt raha, et meie 50 dollarilist lahti vahetada. Selgus, et raha oli piisavalt ja nii saimegi tuuri eest tasumiseks vajalikke riaale.
Tuur oli üldiselt huvitav, kohati kiskus aga igavaks, giid ei olnud ka just kõige säravam suhtleja ja keeleoskaja, aga ühe-teise kohta oskas midagi tarka rääkida ka – näiteks Chak-Chak´iga seonduv oli poisil täiesti selge ja ta oskas hästi seletada ka, tema esiisadki samades kohtades käinud ja sama jumalat uskunud. Samas oli vähemalt mul terve selle reisi mõtted juba õhtuste pulmade peal.
Yazdi jõudsime ligi tund enne esialgselt plaanitud aega, kuid me ei pidanud hakkama oma pulmakutsujat telefoni teel taga ajama, sest ta istus autos meie hotelli ees. Leppisime siis kokku, et kohtume hotelli ees tunni aja pärast, siis sõidame pulma. Ali oligi kokkulepitud ajal hotelli ees, autos istusid ka ta vanemad, kes olid ka vähemalt väliselt suhteliselt positiivselt meelestatud meie osalemise suhtes.
Kui pulmapaika kohale jõudsime, siis nägin veel ukse vahelt, kuidas neiud kiiresti chador´id pähe tõmbasid – võõras mees ikkagi ukse vahelt sisse passimas. Siiski olid kõik väga sõbralikud ja kordagi ei tekkinud sellist tunnet, et seal pulmapeol viibimine oleks halb mõte. Pidu algas põhimõtteliselt nii, et pruudi suguvõsa, kes oli varem kohale jõudnud ja meie istusime toa seinte ääres diivanitel ja toolidel ning lasime puuviljadel ja maiustustel hea maitsta. Meile pakuti ikka kõige paremaid kohti auväärseimate perekonnaliikmete kõrvale, mis oli loomulikult väga meelitav.
Mõne aja möödudes saabusid peole ka peigmehe vanemad ja Ali sosistas vaikselt, et nüüd peame ära minema – nii juhtuski – mehed läksid ülemisele korrusele ja naised jäid alla. Pruudi vanemad olid nimelt range islamirežiimi järgijad ja nende jaoks ei ole meeste ja naiste koos pidutsemine eriti vastuvõetav.
Nii kui mehed ülemisel korrusel istet võtsid, läks all suureks lärmiks lahti – muusika keerati kõvaks ja muidu nii vaiksed naised muutusid üsna lärmakaks. Mehed olid soliidsemad – sõime edasi maiustusi, vesteldi. Kui jutt otsa sai, siis pandi käima Türgi taevakanal, kus näidati muusikavideoid poolpaljaste naistega. Nähes, et ka see lüke pidu eriti ei elavda, kogunesid ärksamad pead kööki ja hakkasid seal midagi toimetama. Mõne aja pärast viibati ka minu poole kutsuvalt, et ma ka läheksin ja saaksin nende tegemistest osa. Selgus, et mehed olid pöördunud kõige lollikindlama peo käimatõmbaja – alkoholi – poole. Jällegi hoidusid peigmehe perekonna liikmed sellisest keelatud tegevusest eemale, see aga ei seganud teisi ning ülemise korruse peo kese kanduski vaikselt kööki. Joogiks pakuti kohalikku viinamarjadest aetud puskarit, mis oli ostetud Ali tuttava tulekummardaja käest, moslemitel ei ole ju lubatud selliste asjadega tegeleda. Jooki serveeriti suure plastikpudeli seest, mis meenutas toiduõli pudelit, see aga ei kahandanud joogi väärtust, mis ei jäänud millegipoolest alla sellistele Eestiski kuulsust kogunud viinamarjajookidele nagu Pliska või Slantschev Briag.
Kui olime alkoholiga ühele poole saanud, siis otsustati, et ilma naisteta ei ole pidu ikka see ja saadeti üks kutt alla maad uurima, et kas võiks ikkagi jõud ühendada. Maakuulaja tuli tagasi positiivsete uudistega ja mehed haarasid seinte äärest toolid, et need alla viia. Ma üritasin ka aidata, aga toolid võeti mult väga resoluutse liigutusega käest ära ja kästi alla minna.
All hakkas pihta tants ja trall, seekord astusid lavalaudadele mehed. Ka minul oli alkohol natukene piire avardanud, nii, et ma väga palju vastu ei punninudki kui mind tantsupõrandale veeti. Kõlasid kohalikud “klubihitid”, mida kedrati ikka mitu korda edaspidi ja tagurpidi. Kui kell hakkas juba palju saama, siis andsin Ali´le märku, et me tahaks minema hakata, sellepeale vastas ta, et ärgu me muretsegu, ta viskab meid autoga ära, aega on. Aga aega eriti ei olnud, pealegi selgus, et Ali purjus sugulane oli autoga kuskile minema sõitnud, meie kotid pagasiruumis. Õnneks jõudis ta üsna pea tagasi ja me jõudsime suhteliselt täpselt bussi peale. Ali otsis meile veel bussijaamast õige bussi välja ja vaatas, et me ikka ilusasti istuma saaks ja lehvitas siis veel hüvastijätuks. On ikka toredaid inimesi seal Iraanis:)
