Iraani-Armeenia piiril läks ligi kaks tundi, rohkem muidugi Armeenia piiril, sest Vene piirivalvuritel oli jälle jama meie passidega ja transiitviisadega. Õnneks oli seekord kohal ka üks helgem pea, kes oma rumalamatele kolleegidele seletas transiitviisa olemust ja kolleegide poolt tehtud vigu eelnevatel templite löömisel. Sellest hoolimata läks üsna kaua aega enne kui dabroo saime. Vene piirivalvurid nalja ei mõistnud, kiskusid mu koti üksipulgi lahti, uurisid kondoomipakki, vaatasid, mis läätsekarbis sees on jne jne. Midagi keelatut nad siiski ei leidnud.
Lahe oli vaadata, kuidas armeenlased Iraanist endale kaupa tassisid – mõni oli üle 10 kotitäie asju kaasa vedanud, mh 3 komplekti arvuteid, suur kott suhkrut, kast tomatikonserve, kümmekond jalgratta sisekummi jne. Buss tegi söögiks ka vahepeatuse ja kohe olid Iraani poistel õlled ees – niipea kui riigist väljas, ununevad sealsed piirangud.
Jerevani oli pikk sõit, aga nagu sel reisil kombeks, hüppasime kohe järgmise transpordivahendi peale ja sõitsime Vanadzori, et Gruusia piirile lähemale saada ja näha Armeenia elu ka väljaspool Jerevani. Tegemist oli stiilipuhta staliniaegse linnaga, kus oli palju sambaid, kõrged laed jne. Räämas oli see linn siiski ja teedel liikuvad transpordivahendid olid ikka päris ajaloolised eksemplarid – marsadeks olid RAF bussid ja liinibussideks BAZ-id, mis töötasid gaasiga – busside katusel oli 10 gaasiballooni ja nendest jooksis voolik bussiuksest sisse.
Meie hotell oli väga uhke ja hea. Saime administraatoriprouaga jutule ja rääkisime “vanadest headest aegadest” ja praegusest elust-olust. Küsis, kas me elame praegu paremini kui nemad. Ei tahtnud siis otse öelda, et loomulikult elame paremini ja vastasin midagi diplomaatiliselt. Aga järgnev palkade võrdlus tõi muidugi vahe välja – tema sai palka 30 dollarit kuus.
