Nostalgiliselt läbi Armeenia. Marshutkaga

Eesti Päevalehes ilmus lugu Armeeniast.

Vot selline lugu:

Nostalgiliselt läbi Armeenia. Marshutkaga

Vanadzor

Iraani-Armeenia piiril läks ligi kaks tundi, rohkem muidugi Armeenia piiril, sest Vene piirivalvuritel oli jälle jama meie passidega ja transiitviisadega. Õnneks oli seekord kohal ka üks helgem pea, kes oma rumalamatele kolleegidele seletas transiitviisa olemust ja kolleegide poolt tehtud vigu eelnevatel templite löömisel. Sellest hoolimata läks üsna kaua aega enne kui dabroo saime. Vene piirivalvurid nalja ei mõistnud, kiskusid mu koti üksipulgi lahti, uurisid kondoomipakki, vaatasid, mis läätsekarbis sees on jne jne. Midagi keelatut nad siiski ei leidnud. 

Lahe oli vaadata, kuidas armeenlased Iraanist endale kaupa tassisid – mõni oli üle 10 kotitäie asju kaasa vedanud, mh 3 komplekti arvuteid, suur kott suhkrut, kast tomatikonserve, kümmekond jalgratta sisekummi jne. Buss tegi söögiks ka vahepeatuse ja kohe olid Iraani poistel õlled ees – niipea kui riigist väljas, ununevad sealsed piirangud. 

Jerevani oli pikk sõit, aga nagu sel reisil kombeks, hüppasime kohe järgmise transpordivahendi peale ja sõitsime Vanadzori, et Gruusia piirile lähemale saada ja näha Armeenia elu ka väljaspool Jerevani. Tegemist oli stiilipuhta staliniaegse linnaga, kus oli palju sambaid, kõrged laed jne. Räämas oli see linn siiski ja teedel liikuvad transpordivahendid olid ikka päris ajaloolised eksemplarid – marsadeks olid RAF bussid ja liinibussideks BAZ-id, mis töötasid gaasiga – busside katusel oli 10 gaasiballooni ja nendest jooksis voolik bussiuksest sisse. 

Meie hotell oli väga uhke ja hea. Saime administraatoriprouaga jutule ja rääkisime “vanadest headest aegadest” ja praegusest elust-olust. Küsis, kas me elame praegu paremini kui nemad. Ei tahtnud siis otse öelda, et loomulikult elame paremini ja vastasin midagi diplomaatiliselt. Aga järgnev palkade võrdlus tõi muidugi vahe välja – tema sai palka 30 dollarit kuus.

Armeenia-Iraani piir, Tabriz

Armeenia-Iraani piirile jõudes tuli kõigepealt läbida Armeenia piiripunkt, mida ehtisid Vene lipp ja vene piirivalvurid. Ukse vahelt sisse kiigates paistis näkku täielik korralagedus – passe kontrollima pidavad mehed istusid eemal laua taga ja jõid viina. Küsimusele, mis nüüd saab, kes passe tahab näha jne, vastati umbmäärase mõminaga. Meie sõber iraanlane oli aga nähtavasti selle suhtumisega juba tuttav ja jalutas lihtsalt senikaua Iraani suunas edasi kuni keegi ligi kargas ja passi küsis. Nii saime meiegi esimesest takistusest hõlpsalt üle. Mõtlesime juba, et kõik on korras ja saab juba Iraani minna – astusime juba piiripunkti hoonest välja… aga ei läinud see asi nii lihtsalt.

Jõudsime paar-kolm sammu teha kui vene piirivalvur koos piirivalvekoeraga meid kinni pidas ja passikontrolli teisele ringile suunas. Piirivalvekoeraks oli neil tavalise kassi mõõtu Pekingi paleekoer, keda nad isekeskis hellitavalt Kitaets´iks (hiinlane) kutsusid. See teine passikontroll võttis juba rohkem aega, sest tekkis “probleem”, mille olemasolust ja olemusest saime teada alles pool tundi pärast seda kui olime passid kontrollimiseks üle andnud. Nimelt oli meil passis 3 päevane transiitviisa, mille kasutusajaks oli määratud üks nädal – et saaksime ise valida, millistel kolmel päeval selle nädala jooksul me Armeenias viibida tahame.

Piirivalvurid ei saanud aga aru, kuidas saab kolmepäevast transiitviisat kasutada 7 päeva. Selle “probleemi” tegi veelgi kummalisemaks asjaolu, et me olime Armeeniast välja sõitmas ja viibinud seal 3 päeva – seega reaalselt mingit probleemi ei olnud – me ei olnud ühtegi reeglit rikkunud, ükskõik, mispidi vaadata. Aga nemad ei saanud meid riigist välja lasta – helistasid kõrgematele ülemustele, kes ka mitte midagi vastata ei osanud, samuti ei osanud midagi teha kohapeal olev kõige kõrgem ohvitser – kõik otseloomulikult venelased. Lahendasime seda rasket probleemi ligi tund aega.

Meie sõber iraanlane palus pärast umbes poolt tundi ootamist luba lahkumiseks, mille me talle ka vastuvaidlemata andsime. Maad hakkas võtma üsna närviline õhkkond, mis ei ole ka imekspandav arvestades seda, et selja taga oli 11 tundi minibussis, kell oli juba üsna palju, väljas valitses kottpimedus ja meil polnud õrna aimugi kuidasmoodi me peaksime oma esimesse Iraani sihtpunkti Tabrizi jõudma peaksime. Vahepeal tekkisid ühel meist (mitte minul) altkäemaksu pakkumise mõtted, aga need ideed jäid minu keeldumise ja altkäemaksu pakkuda soovija kesise vene keele oskuse tõttu realiseerimata.

Pärast tunniajast ootamist lõid piirivalvurid käega ja andsid meile need õnnetud templid riigist lahkumiseks. Kokkuvõtvalt võib seega Armeenia-Iraani piiri kohta öelda, et need Vene piirivalvurid, kes seda piiri valvama on saadetud on isegi Vene piirivalvurite põhjakiht, kes oma riigipiiri valvamiseks ei kõlba ja on lihtsalt jalust ära saadetud.

Iraani poole peal olid lood õnneks paremad – oli kohe näha, et tegemist oli tsiviliseeritud inimestega, kellel oli ettekujutus olemas sellest, kuidas oma tööd teha. Niipea kui saime piiriformaalsused läbitud, astus meie juurde bussijuht, kes võttis meid käekõrvale ja juhatas meid juba ootavasse luks Scania bussi. Saime sellega suht mõistliku hinnaga otse meid huvitavasse sihtkohta – Tabrizi. Bussijuhi jutust saime niipalju aru, et asjade sellise ideaalse sujumise taga oli olnud meie iraanlasest sõber, aga kuidas täpselt, seda me ei saanudki teada. Tee peal peatusime väikeseks söögipeatuseks, kus tegime ühe õhtuse kebabi ja natukene enne südaööd olimegi Tabrizis.

Bussipeatuses võtsime takso ja leppisime kokku, et maksame 10 000 riaali, aga kui hotelli ette jõudsime, hakkas taksojuht (kes oli vahepeal kaotanud igasuguse inglise keele oskuse, mis oleks läbirääkimistel kasuks tulnud) nõudma 22 tuhandet. Alguses mõtlesin, et tegu oli fenomeniga, millest ka Lonely Planeti raamatus juttu – et iraanlased ei võta pakutavat esimese ega teise korraga vastu, alles siis kui kolmandata korda pakkuda on nad nõus su käest raha vms vastu võtma. Kui ma aga üheksas ja kümnes kord ikka eitava vastuse sain siis ei osanud enam midagi öelda, pistsin selle kümneka talle taskusse ja jalutasin hotelli.

Armeenia – Jerevanist Iraani piirini

Selleks, et Armeeniast jalga lasta, ärkasime vara. Pr. Simonyan serveeris keeksi ja teed, rääkisime ka mõne sõna juttu Tallinnast ja Moskva olümpiamängude purjeregatist ja hotell Olümpiast. Bussijaama jõudes piisas vaid üle huulte tuua nimi Meghri (Armeenia piirilinn) kui meie kotid ilma pikema jututa Volga minibussi peale tõsteti. Tuju oli üsna hea ka, sest bussijuht vastas mu küsimusele reisi kestuse kohta sõnaga “kuus”. Selge pilt – kuus tundi. Kuigi LonelyPlanet märkis reisi pikkuseks 9,5 tundi, lootsin, et ju siis minibuss on kiirem. Hiljem muidugi selgus, et ma eksisin…

Bussis oli õhkkond üsna elav – kõik suhtlesid omavahel v.a meie ja üks iraanlane, kes vahtis ainiti aknast välja. Makis mängis kassett veel ja veel kohalikku hitti, mis kõneles mustadest silmadest. Teel tegime mitmeid pikki peatuseid, kus sõime ja vahtisime niisama. Ühe pikema peatuse ajal kui armeenlased kohvikusse läksid, sattusime iraanlasega juttu ajama. Alguses küsis kutt, et kas me oleme venelased ja kas po angliskii räägime. Kui vastasin esimesele küsimusele eitavalt ja teisele jaatavalt, jätkus jutuajamine juba palju sujuvamalt inglise keeles. See peatus kujunes üsna pikaks, pärast pooletunnist ootamist muutus iraanlane kärsituks ja küsis, millal edasi sõidame, vastas üks vähestest bussi jäänud meestest, et “seitsjas”- kohe. Aga see “seitsjas” venis ja venis, rääkisime siis vahepeal iraanlasega juttu – peamiselt seisnes see iraanlase karmides sõnavõttudes armeenlaste aadressil – tegemist olevat kõige mõttetuma ja hullumeelsema rahvusega üleüldse ja kõige mõttetum olevat meie bussi seltskond eesotsas bussijuhiga.

Ka armeenlased elavnesid märgates, et siiani bussi tagaistmel vagusi istunud inimesed ei olegi tummad. Selgus, et ka nemad olid meid venelasteks pidanud, ei teagi, kas selles oli süüdi minu suurepärase Moskva aktsendiga vene keel või miski muu.. Kuuldes, et tuleme Eestist, võttis üks taat kätte ja kukkus deklameerima: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere. Selliste harukordsete teadmiste omamise tagamaad selgusid ka üsna pea – mees teenis omal ajal aega Rakveres. Lisaks teadis veel Tallinna kalevi jalkameeskonda, kes olevat Liidu tasemel mingis liigas mänginud. Järjekordse küsimise peale, et millal minema hakkame, vastuseks saades, et seitsjas, sai Shareef tiba vihaseks, sest teda oli kodus ootamas kaks nädalat tagasi võetud noor naine ja selline niisama passimine ei sobinud üldse tema plaanidega.

Jutuajamise vahel pistis ukse vahelt pea sisse Eneli, kes teatas, et ülejäänud armeenlased istuvad kohvikus, söövad ja joovad viina. Läksin siis ka vaatama, milles küsimus. Niipea kui seltskonna juure maha istusin, valati pits ääreni viina täis ja paluti mingi toost öelda… esimesena jõime siis za zhizhnennuju iskusstvu – elukunsti terviseks – suured elukunstnikud ju ümber laua. Kui viinapitsi poolikuna laua peale tagasi asetasin, siis toksati külje pealt ja tehti ühemõtteline liigutus – “põhjani”. Kui nii, siis nii, põhjani läkski ja nii mitu korda. Laud oli lookas liha ja muu kraami all, nii, et lisaks peale sai ka kõht täis. Igal juhul olid inimesed pärast sellist jää murdmist palju sõbralikumad ja suhtlemisaltimad kui varem. Bussi jõudes surus üks armeenlane mulle kohe õllepudeli pihku – et kallis külaline või nii. Alguses natukene häbenesin joomist – mõtlesin, et me vastleitud Iraani sõbrale selline joomarlus ei meeldi, aga sain sellest kartusest üsna ruttu üle. Sõit kestis kokku üsna kaua (ligi 11 tundi) ja piirile jõudes olin juba üsna kaineks saanud. Ees ootas Armeenia – Iraani piiriületus…

Päev Armeenia pealinnas

Hommikused hetked olid nii mõnusad. Suureks üllatuseks oli hommikusöök hinna sees, peretütar tõi meile kodustehtud maitsvat rullbiskviiti ning teed, kuigi oleks kohvisõltlasena oleks kofeiinijooki eelistanud. Ei hakanud küsima ka, sest tõenäoliselt oleks mulle siis lahustuvat kohvi toodud, aga see on aga kohv ainult nimetuselt.

Päeva alustasime ühes ooperiväljakul asuvas välikohvikus. Neid oli seal kümneid ja üldse on Jerevanis sadu moekaid kohvikuid. Tellisin sõrmkübara suurese tassi ülikanget ekspressot- kuigi see pole minu esimene eelistus, siis lihtsalt kartsin saada lahustuvat kohvi. Ma ei taha uskuda, et vähem kui veeranddollari eest võiks head kohvi saada. No ei usu. Tanel täiendab, et õlu maksis üks dollar.

Mis me siis veel peale kohvitamise Armeenia pealinnas tegime ja mis meelde jäi?

• Läbisime 5,2 km pikkuse LP soovitatud Walking Touri, millest suurima elamuse jättis kindlasti sovjetiaegne õudusunenägu- Kaskaad, mida hakati ehitama Nõukogude Armeenia 50ndaks aastapäevaks, aga iseseisvuse saabumisega 2001.aastal, jäi ehitus soiku.
• Nautisime imekaunist Jerevani panoraamvaadet Kaskaadi tipust. Ararati ja tema sõsara- tillukese Ararati- taustal oli linn justkui peopesal.
• Armeenia mehed armastavad kanda musta ja ülikondi. Ülikondi kandsid ka need, kelle töökohustused seda kindlasti ei nõua.
• Linnatänavate tähtsaim liiklusvahend on marsruuttakso- linnas on neid tuhandeid, samuti on teeäärsed hääletajatest ummistunud.
• kohvikus pakutakse musta kohvi pähe lahustuvat- normaalse joogi saamiseks tuleb vähemalt ekspresso tellida.
• Õhtul toimub linna peaväljakul suur melu- noored promeneerivad, lapsed rulatavad, sõidavad ratastega või mängivad niisama.
• Jerevan on lapsesõbralik linn- mitmel pool hakkasid silma tillukesed lõbustuspargid, mängusõiduauto- ja jalgrattalaenutused.
• Jerevan on väga roheline linn, kümnete parkidega
• Kevandine päike on ohtlik, mina varjasin end oma suure rätikuga ja päikeseprillide taha, Tanel püüdis lihtsalt igal võimalikul hetkel otsese päikesevalguse eest peitu pugeda, aga õhtuks oli ta kukal sellegipoolest veripunane ja põletusvilliline. Vot see võis alles valus olla.
• Naised nägid välja palju euroopalikumad kui mehed – heleda nahaga ja üsna kenad. Mehed sevastu olid tumedad ja kongus ninadega. Müstika, kuidas sugudevaheline erinevus ka pigmendierinevusena silma paistab.
• Transpordivahenditena kasutati ka palju sõiduautosid, ühes tänavaäärses parkimistsoonis parkivate autode marke rittapannes sain sellise nimekirja: Lada, Lada, Lada, Volga, Lada, Lada, BMW, Lada, Lada. Üsna ühte väravasse on seega auotd.

Jerevanis

Ülikiire sõit jätkus, hoolimata tee kehvast seisukorrast ja järskudest kurvidest. Teekatte sisse oli puuritud suured ning sügavad nelinurksed augud, mida veel lappima polnud hakatud ja meie sõit meenutas kangesti slaalomit nende aukude vahel.

Aeg-ajalt pidas meid politseipatrull kinni. Kokku 4 korda ja iga kord kordus sama stsenaarium. Tüüp võttis rahakotist mõned rahatähed, andis need bussijuhile, kes sai bussi taga kokku miilitsaga ning oli 10 sekundi pärast bussis tagasi. Tundus, et probleem lahendati ilma ühegi küsimuseta. See pole ju oluline!

Juba Tbilisis tekkis mulle sõbranna- Nelli- imehästi riimuv nimi Eneliga ja niimoodi pool teekonda ta muudkui laulis Nelli-Eneli, Eneli- Nelli ja Nelli-Eneli-Nelli. Alguses oli naljakas, aga pärast tüütas ära. Sõbrannast oli nii palju kasu, et Jerevanis aitas meil rahavahetuspunkti leida ning saatis metroojaama ja selgitas süsteemi. Rahavahetuses üllatas meid LPs märgitust oluliselt kehvema kursiga: 1 dollari eest saime vaid 440, kuigi lootsime 560.

Metroopileti hind oli ka 5x kallim ehk 50 kohalikku raha, kuigi üliodav siiski. Jerevani metroo on ilma ühegi inglise, aga ka venekeelse sildita ja seetõttu ei jäänudki muud üle kui kuulata väljuhäädit ja lugeda jaamu.

Ööbimiskoha leidmine läks enamvähem- ainult korra marssisime ümber kvartali ja otsisime viitasid, silte, reklaami vms, aga päästerõngaks osutus fonosüsteemi olev nimekiri, kus leidsime paar tuttavat nime. Kõne korterisse, jaatav vastus ja kõndisime eriti kõrgete korrustega majas neljandale korrusele, kus sorava inglise keelega tütarlaps meid sõbralikult vastu võttis. Ühe koha eest küsis 10 dollarit.

Korter jättis nõuka aegse ühiskorteri mulje, kus ühisköök ja lukustatavad toad. Meie tuba ei meenutanud küll millegagi hotelli- lai voodi ja veel ports nostalgilist mööblit ning tehnikat (näiteks ümmargune külmkapp, grammofon jms). Vaade oli rohelisele ooperiväljakule ja vannitoas oli tehtud odav euroremont- tumeroheliste plaatide, heleda borde ja dussinurgaga. Vett pidi olema vaid kella seitsmest hommikul kuni südaööni, öiseks puhuks oli pesukauss pilgeni vett täis. Naljakas oli see, et euroremont oli tehtud vaid vannitoa alumises osas s.t. paari meetri kõrguselt, teist samapalju polnud remonti aastakümneid näinud.

Esimesel päeval suutsime end vedada sööma- Caucasus Taverni- uhke koht odavate hindadega ja audentse söögiga (šaslõkk, kebab, suur salat ja kolm õlut) läks maksma 10 dollarit.

Tagasi jõudes olime nii väsinud, et vajusime voodisse ja põõnasime peaaegu ühe jutiga kella kuuest õhtul hommikul kümneni v.a. kesköine hambapesu ja kella üheksane arutelu teemal- tukume veel 10 minutit ja siis lähme õhtuse linnaga tutvuma. Mida muidugi ei juhtunud.

Ohh õudust- Armeenia piiriületus

Kui Gruusiast lahkumisest pole miskit meenutada, siis piiriületusest Armeenia moodi võiks kohe pikemat sorti artikli kirjutada.

Kuna meie passides oli kaks Armeenia transiitviisat: üks Iraani minekuks ja teine tulekuks, siis tekitas see juhmides piirivalvurites paraja segaduse. Õnneks saime omakeskis asja lahendatud ja natsalnikut ei olnud vaja kutsuda. Kuigi- Tanelil tembeldati ikkagi valede kuupäevadega viisa- see tagasituleku oma.

Kuulsin bussirahva muigel suust arusaamatult tihti rahvusvahelist sõna doktor ning kui meile viibati ja kuhugile kaasa kutsuti, oli esimene automaatne mõte- ühiskülastus kohvikusse. Tingitud vist tühjast kõhust. Aga ei, suvalises hirmvanas ehitajate soojakus oli arstipunkt, mis nägi nii räpane välja, et mina (kes ma kindlasti esteet pole) keeldusin diivanile istumast. Lõpuks veeretati mulle üks ratastega tool. Arstitädi jaotas kõigile kraadiklaasid kaenla alla, oodati mõned minutid ja tulemus kirjutati suurde kaustikusse kirja. Milleks?

Edasi lihtsalt passiti. Keegi jagas meile sihvkasid, keegi tõi paar väikest pudelit coca- colat, keegi käis putkas söömas ja mehed tõmbasid vahetpidamata närviliselt suitsu. Kuni kusagilt ilmusid välja tollideklaratsioonid, mis kõigile nina alla pisteti. Muidugi polnud meil midagi deklareerida.

Algas läbiotsimine. Kõik pambud tirit masinast välja ja jagati omanikele. Buss uuriti seestpoolt põhjalikult läbi- avati kõik salalaekad ja palju ei puudunud, et oleks ka polstri kallale mindud. Vaesed Türgist saabunud kaubareisijad pidid lahti kiskuma kõik pambud- vahepeal võeti appi isegi tulemasin, et hoolikalt kinniteibitud pampusid avada oleks võimalik. Juurde käis aktiivne sõnamulin, millest meie kahjuks miskit aru ei saanud.

See protseduur võttis lõputult aega- mõnel oli 10 paari aluspesu, mis kõik ükshaaval üle vaadati, sama kordus spordidressidega ja jalanõudega. Et jumala eest midagi keelatud kuhugile õmbluste vahele peidetud poleks. Ma juba põdesin: esiteks oma deklareerimata apteegi pärast ja veel vähem tahtsin mõelda, kuidas võõrad sõrmed sorivad minu asjades. Kui viimaks järg meie kätte jõudis- me olime viimased- siis olid tolliametnikud kas juba tüdinenud või oli nii ilmselge, et meie väikestes (ca 35l) seljakottides ei saa midagi keelatut olla. Mina pidin vaid kotiluku avama ja mõned pealmised asjad oma käega välja tõstma.

Edasi läks aga palju-palju põnevamaks. Kõigepealt pakkus altkäemaksu üks kaubareisijast naine, aga tegi seda ebakompetentselt- kogu rahvas vahtis pealt. Järgmisena läks sama rahanutsakut pakkuma ta abikaasa ja tegi seda varjatumalt, aga tollitöötaja ei teinud teist nägugi- lõpuks kadus deklaratsioonidega üldse ära. Siis aga viskas bussijuhil kops üle maksa- võttis rahanutsaku, käis korra putkas (u 30 sek) ja kõigi tollideklaratsioonid said vajalikud templid ja allkirjad peale ning asi oligi korras. Nähtud vaatepilt oli nii uskumatu, et jäin vist mõneks minutiks suu ammuli passima.

Riia-Tbilisi-Jerevan

Öösel suundusime Riia lennujaama, kust lennuk meid Tbilisi lennujaama viis. Sihtkohta jõudsime täiesti müstilisel ajal – nelja paiku öösel. Mõtlesime, et kohale jõudes saab hommikut oodata Tbilisi rahvusvahelise lennujaama pehmetel istmetel, aga lennujaamas avanev pilt sellist sündmuste arengut ei toetanud. Näha oli tosinkond madala seljatoega metallist tooli, mis öö veetmiseks just väga hea variant ei näinud olevat. Passikontrolli järel suunati meid lihtsalt üle ukse välja, mingit puhkamiseks sobivat ruumi kui sellist seal lennujaamas polnudki.

Õues puhus väga kõva ja külm tuul, mistõttu ei tulnud kohalikel taksojuhtidel meie äramoosimiseks eriti palju vaeva näha… siiski tagantjärele vaadates saime isegi üsna hea hinnaga selle sõidu. Palusime end sõidutada Tbilisi rahvusvahelisse bussijaama, kust pidime bussiga Jerevani sõitma. Taksojuht valis sõiduks just täpselt sellised kõrvalteed ja garaažide vahed, mis panid südame kiiremini põksuma ja kahtlema taksojuhi ausates kavatsustes… midagi siiski ei juhtunud.

Bussijaama jõudsime viie paiku öösel ja jõudsime seal istuda napid 15 minutit kui meie juurde tuli mees, kes küsis, mida kallid külalised ootavad. Vastasime siis, et ootame Lonely Planeti poolt soovitatud Jerevani bussi. Mees vastas selle peale, et bussid sel päeval ei sõida – tegemist olevat tähtsa riikliku pühaga ja üllatus-üllatus, mõne hetke pärast oli kohal veel kaks meest, kes hakkasid üksteise võidu rääkima, et neil on just see marsa, millega meid ära visata saaks ja ainult kaks kohta ongi vabad – just täpselt meie jaoks. Pealegi olevat nende Mercedese marsa lähitundidel ainus viis Jerevani saamiseks.

Vastureaktsiooniks meie keeldumisele toodi kohale kogu ülejäänud seltskond, kes pidi ka sama bussiga Jerevani sõitma. Kõik vandusid jumalakeeli, et tõepoolest on tegemist ainsa asjakohase transpordivahendiga ja ka meie käest küsitud hind on ok – sama, mis nemad maksavad. Lõpuks siis lõime käega ja olime nõus – hind üle mõistuse kallis polnud ja graafikujärgse bussini oli ka päris palju aega.

Seltskonna põhiline suhtleja oli ainukene inglise keelt valdav kaunitar, kelle nimi oli kõla järgi Neli. Tema oli armunud kogu maailma – ta armastas Ameerikat, araablasi, Türgit ja popmuusikat ega väsinud seda kordamast. Väga värvikas tegelane oli – meie paistsime oma põhjamaise temperamendiga tema kõrval ikka täitsa flegmad välja. Marsat ennast bussijaamas polnud, meid sõidutati vana mersuga ühte äärelinna hoovi, kust aeti lubatud Mercedese marsa asemel välja päevinäinud Fordi mikrobuss.

Meie tualetisoovi kuuldes juhatati meid ühe ilma fassaadita majapidamise juurde ning öeldi, et seal on tualett, laske käia. Tualeti ukse juures magas üks vanamees poisiga, arvatavasti siis majaperemehed. Vanamees ärkas kolina peale üles ja pani suitsu ette… kobas natukene veel taskutes ja küsis ega mul tuld pole. Vastasin eitavalt ja lipsasin ta tualetiukse vahelt sisse. Ju ta siis oli selliste külalistega harjunud.

Enne reisi algust ulatas üks me reisikaaslastest Enelile pooliku kurgi, jagasime selle kahepeale ära ja sõit võiski alata. Linna piiri peal tehti autojuhtide vahetus ja rooli istus mulle mõningates situatsioonides miskipärast Lembit Ulfsaku meenutav autojuht. Olime graafikust päris kõvasti maas ning vana andis talda nii, kuis jaksas – tavaline kiirus asulas ja ka väljaspool seda oli 140 km/h, ka suht järskudesse kurvidesse sissesõit toimus pahatihti üle 100 kilomeetrise tunnikiirusega. Kohati võttis selline sõidustiil ka külma higi otsaette, sest pehmelt öeldes ei vastanud valitud sõidukiirus teeoludele.

Teed olid nimelt üsna kehvas seisus ja hiiglaslike aukudega, mägiteede kurvid suht pimedad ja ettearvamatud – nende tagant võis ilmuda lehmakari või mõni vastassuunavööndis sõitev Žiguli. Meie bussijuht oli ise ka usin pimedates kurvides möödasõitja – nii mõnigi kord tekkis kitsale mägiteele nii kolm rida. Elamuse tegi ehedamaks veel see, et kogu see sõit toimus valdavalt oludes, kus teelt väljasõit tähendanuks automaatselt paarisajameetrist kukkumist alla orgu. Tee ääres oli 3-4 korral näha mahasõidetud teepiirdeid, meil õnneks nii kehvasti ei läinud.

Gruusia-Armeenia piirile jõudes märkis meie sõber Neli, et talle armeenia piirivalvurid üldse ei meeldi – olevat liiga uudishimulikud. Ja olidki, kakkusid enamvähem kõik kotid lõpuni lahti ja nähtavasti täitsid sellega ka oma eesmärgi – bussijuht pidi probleemide vältimiseks piirivalvuritele 20 taala altkäemaksu andma. Pahanduse põhjustanud mutt tagus selle ise hiljem kinni, meie kotte aga nii põhjalikult ei vaadatud ning Eneli hirm, et talt ravimid konfiskeeritakse, kuna ta ei olnud neid deklareerinud, osutus asjatuks.

Vahepeal suunati meid piirilasuvasse “arstikabinetti” kontrollimaks, kas vastame ikka piiriületamise nõuetele. Tegemist oli vana ehitussoojakuga, milles oli laud, mõned toolid ja tühjad riiulid. Kõikidele reisijatele pisteti kordamööda kraadiklaasid kaenla alla ning märgiti tulemused kaustikusse üles. Ei hakanud end eriti vaevama küsimusega, et miks seda nüüd vaja on – ju siis on kui nii tehakse. Armeenia piires jätkus kiire sõit, paar korda reageeris sellele ka miilits, kuid need küsimused lahendas bussijuht bussi taga kiiresti ära – tõenäoliselt samal viisil, mis piirilgi.

Jerevani kohale jõudes hakkasid inimesed ükshaaval erinevates peatustes maha pudenema ja mulle tundus, et mu kott ei ole võib-olla seal taga kõige turvalisemas seisus kui igaüks sealt oma asju välja kakub. Palusin siis Enelil silma oma asjadel peal hoida, et keegi üleliigse kotiga lõikama ei paneks. Igaljuhul kui me lõpppeatuses maha astusime ja ma tagant oma kotti võtma hakkasin, haigutas sealt vastu tühjus – kotti ei olnud seal, kuhu ta panin. Enne kui jõudsin masendusse langeda, leidsin koti bussi tagaistme pealt, kellegi abistav käsi oli selle sinna tõstnud. Sõitsime metrooga kesklinna ning koputasime LP poolt soovitatud Gayane Simonyan´i ukse taga.

Armeenia viisa

Täna hommikul alustasime viisaoperatsiooni nr 2 ehk Armeenia viisa taotlemist.

Tavaliselt olen küll mina igasugu organiseerimistööga tegelenud, aga kuna olen juba teist päeva üsna audis- sai kevadpühade aegu maal liiga kõvasti tööd tehtud ja eks ma siis külmetasin- siis pidi Tanel mõned minu kohustused üle võtma.

Täitsin hommikusöögilauas kiiruga ankeedi, jube vähe infot küsisid, kuhu kleepisin ühe vana passipildi, millel olen niii lühikeste juustega. Selle pildi tegin enne magistrantuuri astumist ehk siis 2003. aasta suvel.

Saatsin Taneli tööle koos terve portsu õpetussõnadega: ümbrikusse on vaja panna veel üks tagastuskupong, sularaha passi vahele, teine ümbrik ka kaasa ning kindlasti on vaja mulle tsekk võtta. Ja kindlasti oli veel ühtteist, mis mulle koheselt ei meenu.

Probleem tekkis veel Armeenia saatkonna aadressiga Poola pealinnas Varssavis, sest minu andmetel oli üks (Estraveli viisaleheküljelt pärit teadmine), aga Tanel leidis Armeenia Välisministeeriumi koduleheküljelt hoopis muu aadressi. Ei jäänudki muud üle kui Eesti Välisminni helistada ja täpne asukoht järgi uurida ja arvake ära, kellel oli õigus

Eks ootame huviga kui kaua see protseduur aega võtab. Imelikul kombel ei ole mul mitte mingit reisiärevust sees. Vist vana kala juba