Varahommik Tbilisis

Varahommikune Gruusia pealinn võtab meid tormisena vastu. Lennuk rappus maandudes kohutavalt ja esimene mulje on, et see plats küll lennuvälja mõõtu välja ei anna. Paksudes jopedes lennujaama töötajad võitlseid tuulega ja püüdsid ka oma tööd teha- polnud eriti meeldiülendav tunne, sest olime ju soojale maale tulnud.

Rahvas aeti bussi, buss tiirutas natuke lennujaama territooriumil- kusjuures absoluutselt mõtetult- või õigemini oli mõte see, et äriklassis lennanud (neid aeti teise bussi) enne teisi passikontrolli jõuaksid.

Lennujaamaks osutus suuremat sorti laoruum, mille ühes nurgas toimus passikontroll. Meie ees oleval eestlasel oli probleeme- pidi midagi selgitama, aga meie pääsesime lihtsalt. Äraantud pagasit polnud ja seetõttu olimegi järgmine hetk olime pimedas, külmas ja üldse mitte külalislahkes Tbilisis. Hirm puges põue.

Toppisime selga kõik vähegi soojemad riided ja kauplesime end 15 USD eest linna- bussijaama. Sõit mööda lennujaama uhket ja laia bulvarit oli eriti äge- kõik laternapostid olid kaunistatud nii Eesti kui ka Gruusia lippudega- Tbilisi oleks nagu meid tervitanud, aga tegelik põhjus oli palju proosalisem- paari tunni pärast pidi algama Arnold Rüütli riigivisiit.

Taksosõit oli hirmutav- nii pea kui valgustatud peatänavalt ära keerasime pimedale ja auklikule kõrvaltänavale valdas mind õud. Oleks sattunud nagu mingisse gansterifilmi, kus järgmine vaatus oleks olnud relvastatud rööv. Ikka ja jälle keerasime veel auklikumale, kitsamale, räpakamale ja pimedamale tänavale ning kiirus muutus olematuks. Vaatasin hirmunult ringi, et millise nurga tagant nüüd keegi välja hüppab.

Bussijaamas toimus seevastu turvalisena näiv melu- saabunud oli buss Türgist ning terve territoorium oli pilgeni täis kompse ja rohkelt rahvast. Inimtühjas paigas ei oleks küll viibida tahtnud, sest ma olin peaaegu, et hirmust kange.

Istusime bussijaama pingil ja vaatasime toimuvat- päris pikka aega ei pannud meid keegi tähele, aga üheski lõunamaa riigis ei unustata valget turisti igaveseks omapead. Väikese vestluse käigus tšurkadega saame teada, et buss täna Jerevani ei sõida, sest on rahvuspüha, järgmine marshutka läheb kell kümme ja me peame kohe ära otsustama, kas sõidame koos nendega või mitte.

Pileti hind natuke ärritas, sest see on oluliselt kallim LPs märgitust, aga otsustame siiski minna. Taksodega viidi meid kellegi koju, kus kitsukesest hoovist aeti Mercedes buss välja. Jess- vähemalt ühe lubaduse täitsid. Maja ise oli vaatamisväärsus- betoonist karkass, aknad puudusid, ustest rääkimata, trepiks oli redel ja ega WC ka parem polnud.

Imekombel, täiesti uskumatult sõitiski bussis aint 8 inimest- nagu lubatud, kuigi kohti oli oluliselt rohkem . Kuusteist, millest neljal olid vaid pambud, kottideks oleks neist paljusid raske nimetada olnud.

Veel ei üllatanud mind absoluutselt see, et esimene sõit oli bensiinijaama- paar korda signaalitati ja mõned koputused aknale, aga keegi ei tahtnud meile kütust müüa. Järgmises tanklas läks juba paremini- putkast loivas välja paks, suure õllekõhuga räpakas mees, kes laisal ilmel 20l bensiini paaki lasi. Ilme oli tal selline, et tegi meile ikka äärmiselt suure teene. Avastasin veel, et igas suvalises putkas on müügil kange alkohol.

Bussijuht sõitis enesehävitusliku kiirusega- linnas sees suutis olematust teest hoolimata 80-90 km/h välja vajutada ning maanteel oli keskmiseks kiiruseks 140. Mitu korda läks mul süda pahaks ja toolil püsimisega oli pidevalt suuri raskusi, aga tundsin end üllatavalt turvaliselt- mees oli professionaal.

Maanteid ääristasid inimesed, mitte ükski neist ei kõndinud kuhugilepoole, vaid oodati marshutkat, mis on Kaukaasia teede vaieldamatu kuningas- nii linnas kui maanteel. Mõned lehvitasid meile ka, aga vähesed.

Vaated oli äärmiselt lummavad. Päikesetõus muutis vasttärganud lõputud põllud hele- heleroheliseks ja see rohelisus oli hingematkvalt kaunis. Maantee äärsetes romantilise ilmega külades karjati loomi, kes vahetevahel rahvusvahelisel maanteel üsna vabalt ringi jalutasid. Paar korda oli küll tunne, et meie auto ei suuda nii kiiresti pidurdada kui vaja. Mustades maani seelikutes, tumedates üleriietes ja kindlasti lõua alt kinni seotud rätikuga küürakad memmed pühkisid külatänavaid- peamiselt küll vaid oma hoovi, putka või poe esist.

Riia-Tbilisi-Jerevan

Öösel suundusime Riia lennujaama, kust lennuk meid Tbilisi lennujaama viis. Sihtkohta jõudsime täiesti müstilisel ajal – nelja paiku öösel. Mõtlesime, et kohale jõudes saab hommikut oodata Tbilisi rahvusvahelise lennujaama pehmetel istmetel, aga lennujaamas avanev pilt sellist sündmuste arengut ei toetanud. Näha oli tosinkond madala seljatoega metallist tooli, mis öö veetmiseks just väga hea variant ei näinud olevat. Passikontrolli järel suunati meid lihtsalt üle ukse välja, mingit puhkamiseks sobivat ruumi kui sellist seal lennujaamas polnudki.

Õues puhus väga kõva ja külm tuul, mistõttu ei tulnud kohalikel taksojuhtidel meie äramoosimiseks eriti palju vaeva näha… siiski tagantjärele vaadates saime isegi üsna hea hinnaga selle sõidu. Palusime end sõidutada Tbilisi rahvusvahelisse bussijaama, kust pidime bussiga Jerevani sõitma. Taksojuht valis sõiduks just täpselt sellised kõrvalteed ja garaažide vahed, mis panid südame kiiremini põksuma ja kahtlema taksojuhi ausates kavatsustes… midagi siiski ei juhtunud.

Bussijaama jõudsime viie paiku öösel ja jõudsime seal istuda napid 15 minutit kui meie juurde tuli mees, kes küsis, mida kallid külalised ootavad. Vastasime siis, et ootame Lonely Planeti poolt soovitatud Jerevani bussi. Mees vastas selle peale, et bussid sel päeval ei sõida – tegemist olevat tähtsa riikliku pühaga ja üllatus-üllatus, mõne hetke pärast oli kohal veel kaks meest, kes hakkasid üksteise võidu rääkima, et neil on just see marsa, millega meid ära visata saaks ja ainult kaks kohta ongi vabad – just täpselt meie jaoks. Pealegi olevat nende Mercedese marsa lähitundidel ainus viis Jerevani saamiseks.

Vastureaktsiooniks meie keeldumisele toodi kohale kogu ülejäänud seltskond, kes pidi ka sama bussiga Jerevani sõitma. Kõik vandusid jumalakeeli, et tõepoolest on tegemist ainsa asjakohase transpordivahendiga ja ka meie käest küsitud hind on ok – sama, mis nemad maksavad. Lõpuks siis lõime käega ja olime nõus – hind üle mõistuse kallis polnud ja graafikujärgse bussini oli ka päris palju aega.

Seltskonna põhiline suhtleja oli ainukene inglise keelt valdav kaunitar, kelle nimi oli kõla järgi Neli. Tema oli armunud kogu maailma – ta armastas Ameerikat, araablasi, Türgit ja popmuusikat ega väsinud seda kordamast. Väga värvikas tegelane oli – meie paistsime oma põhjamaise temperamendiga tema kõrval ikka täitsa flegmad välja. Marsat ennast bussijaamas polnud, meid sõidutati vana mersuga ühte äärelinna hoovi, kust aeti lubatud Mercedese marsa asemel välja päevinäinud Fordi mikrobuss.

Meie tualetisoovi kuuldes juhatati meid ühe ilma fassaadita majapidamise juurde ning öeldi, et seal on tualett, laske käia. Tualeti ukse juures magas üks vanamees poisiga, arvatavasti siis majaperemehed. Vanamees ärkas kolina peale üles ja pani suitsu ette… kobas natukene veel taskutes ja küsis ega mul tuld pole. Vastasin eitavalt ja lipsasin ta tualetiukse vahelt sisse. Ju ta siis oli selliste külalistega harjunud.

Enne reisi algust ulatas üks me reisikaaslastest Enelile pooliku kurgi, jagasime selle kahepeale ära ja sõit võiski alata. Linna piiri peal tehti autojuhtide vahetus ja rooli istus mulle mõningates situatsioonides miskipärast Lembit Ulfsaku meenutav autojuht. Olime graafikust päris kõvasti maas ning vana andis talda nii, kuis jaksas – tavaline kiirus asulas ja ka väljaspool seda oli 140 km/h, ka suht järskudesse kurvidesse sissesõit toimus pahatihti üle 100 kilomeetrise tunnikiirusega. Kohati võttis selline sõidustiil ka külma higi otsaette, sest pehmelt öeldes ei vastanud valitud sõidukiirus teeoludele.

Teed olid nimelt üsna kehvas seisus ja hiiglaslike aukudega, mägiteede kurvid suht pimedad ja ettearvamatud – nende tagant võis ilmuda lehmakari või mõni vastassuunavööndis sõitev Žiguli. Meie bussijuht oli ise ka usin pimedates kurvides möödasõitja – nii mõnigi kord tekkis kitsale mägiteele nii kolm rida. Elamuse tegi ehedamaks veel see, et kogu see sõit toimus valdavalt oludes, kus teelt väljasõit tähendanuks automaatselt paarisajameetrist kukkumist alla orgu. Tee ääres oli 3-4 korral näha mahasõidetud teepiirdeid, meil õnneks nii kehvasti ei läinud.

Gruusia-Armeenia piirile jõudes märkis meie sõber Neli, et talle armeenia piirivalvurid üldse ei meeldi – olevat liiga uudishimulikud. Ja olidki, kakkusid enamvähem kõik kotid lõpuni lahti ja nähtavasti täitsid sellega ka oma eesmärgi – bussijuht pidi probleemide vältimiseks piirivalvuritele 20 taala altkäemaksu andma. Pahanduse põhjustanud mutt tagus selle ise hiljem kinni, meie kotte aga nii põhjalikult ei vaadatud ning Eneli hirm, et talt ravimid konfiskeeritakse, kuna ta ei olnud neid deklareerinud, osutus asjatuks.

Vahepeal suunati meid piirilasuvasse “arstikabinetti” kontrollimaks, kas vastame ikka piiriületamise nõuetele. Tegemist oli vana ehitussoojakuga, milles oli laud, mõned toolid ja tühjad riiulid. Kõikidele reisijatele pisteti kordamööda kraadiklaasid kaenla alla ning märgiti tulemused kaustikusse üles. Ei hakanud end eriti vaevama küsimusega, et miks seda nüüd vaja on – ju siis on kui nii tehakse. Armeenia piires jätkus kiire sõit, paar korda reageeris sellele ka miilits, kuid need küsimused lahendas bussijuht bussi taga kiiresti ära – tõenäoliselt samal viisil, mis piirilgi.

Jerevani kohale jõudes hakkasid inimesed ükshaaval erinevates peatustes maha pudenema ja mulle tundus, et mu kott ei ole võib-olla seal taga kõige turvalisemas seisus kui igaüks sealt oma asju välja kakub. Palusin siis Enelil silma oma asjadel peal hoida, et keegi üleliigse kotiga lõikama ei paneks. Igaljuhul kui me lõpppeatuses maha astusime ja ma tagant oma kotti võtma hakkasin, haigutas sealt vastu tühjus – kotti ei olnud seal, kuhu ta panin. Enne kui jõudsin masendusse langeda, leidsin koti bussi tagaistme pealt, kellegi abistav käsi oli selle sinna tõstnud. Sõitsime metrooga kesklinna ning koputasime LP poolt soovitatud Gayane Simonyan´i ukse taga.