Öösel suundusime Riia lennujaama, kust lennuk meid Tbilisi lennujaama viis. Sihtkohta jõudsime täiesti müstilisel ajal – nelja paiku öösel. Mõtlesime, et kohale jõudes saab hommikut oodata Tbilisi rahvusvahelise lennujaama pehmetel istmetel, aga lennujaamas avanev pilt sellist sündmuste arengut ei toetanud. Näha oli tosinkond madala seljatoega metallist tooli, mis öö veetmiseks just väga hea variant ei näinud olevat. Passikontrolli järel suunati meid lihtsalt üle ukse välja, mingit puhkamiseks sobivat ruumi kui sellist seal lennujaamas polnudki.
Õues puhus väga kõva ja külm tuul, mistõttu ei tulnud kohalikel taksojuhtidel meie äramoosimiseks eriti palju vaeva näha… siiski tagantjärele vaadates saime isegi üsna hea hinnaga selle sõidu. Palusime end sõidutada Tbilisi rahvusvahelisse bussijaama, kust pidime bussiga Jerevani sõitma. Taksojuht valis sõiduks just täpselt sellised kõrvalteed ja garaažide vahed, mis panid südame kiiremini põksuma ja kahtlema taksojuhi ausates kavatsustes… midagi siiski ei juhtunud.
Bussijaama jõudsime viie paiku öösel ja jõudsime seal istuda napid 15 minutit kui meie juurde tuli mees, kes küsis, mida kallid külalised ootavad. Vastasime siis, et ootame Lonely Planeti poolt soovitatud Jerevani bussi. Mees vastas selle peale, et bussid sel päeval ei sõida – tegemist olevat tähtsa riikliku pühaga ja üllatus-üllatus, mõne hetke pärast oli kohal veel kaks meest, kes hakkasid üksteise võidu rääkima, et neil on just see marsa, millega meid ära visata saaks ja ainult kaks kohta ongi vabad – just täpselt meie jaoks. Pealegi olevat nende Mercedese marsa lähitundidel ainus viis Jerevani saamiseks.
Vastureaktsiooniks meie keeldumisele toodi kohale kogu ülejäänud seltskond, kes pidi ka sama bussiga Jerevani sõitma. Kõik vandusid jumalakeeli, et tõepoolest on tegemist ainsa asjakohase transpordivahendiga ja ka meie käest küsitud hind on ok – sama, mis nemad maksavad. Lõpuks siis lõime käega ja olime nõus – hind üle mõistuse kallis polnud ja graafikujärgse bussini oli ka päris palju aega.
Seltskonna põhiline suhtleja oli ainukene inglise keelt valdav kaunitar, kelle nimi oli kõla järgi Neli. Tema oli armunud kogu maailma – ta armastas Ameerikat, araablasi, Türgit ja popmuusikat ega väsinud seda kordamast. Väga värvikas tegelane oli – meie paistsime oma põhjamaise temperamendiga tema kõrval ikka täitsa flegmad välja. Marsat ennast bussijaamas polnud, meid sõidutati vana mersuga ühte äärelinna hoovi, kust aeti lubatud Mercedese marsa asemel välja päevinäinud Fordi mikrobuss.
Meie tualetisoovi kuuldes juhatati meid ühe ilma fassaadita majapidamise juurde ning öeldi, et seal on tualett, laske käia. Tualeti ukse juures magas üks vanamees poisiga, arvatavasti siis majaperemehed. Vanamees ärkas kolina peale üles ja pani suitsu ette… kobas natukene veel taskutes ja küsis ega mul tuld pole. Vastasin eitavalt ja lipsasin ta tualetiukse vahelt sisse. Ju ta siis oli selliste külalistega harjunud.
Enne reisi algust ulatas üks me reisikaaslastest Enelile pooliku kurgi, jagasime selle kahepeale ära ja sõit võiski alata. Linna piiri peal tehti autojuhtide vahetus ja rooli istus mulle mõningates situatsioonides miskipärast Lembit Ulfsaku meenutav autojuht. Olime graafikust päris kõvasti maas ning vana andis talda nii, kuis jaksas – tavaline kiirus asulas ja ka väljaspool seda oli 140 km/h, ka suht järskudesse kurvidesse sissesõit toimus pahatihti üle 100 kilomeetrise tunnikiirusega. Kohati võttis selline sõidustiil ka külma higi otsaette, sest pehmelt öeldes ei vastanud valitud sõidukiirus teeoludele.
Teed olid nimelt üsna kehvas seisus ja hiiglaslike aukudega, mägiteede kurvid suht pimedad ja ettearvamatud – nende tagant võis ilmuda lehmakari või mõni vastassuunavööndis sõitev Žiguli. Meie bussijuht oli ise ka usin pimedates kurvides möödasõitja – nii mõnigi kord tekkis kitsale mägiteele nii kolm rida. Elamuse tegi ehedamaks veel see, et kogu see sõit toimus valdavalt oludes, kus teelt väljasõit tähendanuks automaatselt paarisajameetrist kukkumist alla orgu. Tee ääres oli 3-4 korral näha mahasõidetud teepiirdeid, meil õnneks nii kehvasti ei läinud.
Gruusia-Armeenia piirile jõudes märkis meie sõber Neli, et talle armeenia piirivalvurid üldse ei meeldi – olevat liiga uudishimulikud. Ja olidki, kakkusid enamvähem kõik kotid lõpuni lahti ja nähtavasti täitsid sellega ka oma eesmärgi – bussijuht pidi probleemide vältimiseks piirivalvuritele 20 taala altkäemaksu andma. Pahanduse põhjustanud mutt tagus selle ise hiljem kinni, meie kotte aga nii põhjalikult ei vaadatud ning Eneli hirm, et talt ravimid konfiskeeritakse, kuna ta ei olnud neid deklareerinud, osutus asjatuks.
Vahepeal suunati meid piirilasuvasse “arstikabinetti” kontrollimaks, kas vastame ikka piiriületamise nõuetele. Tegemist oli vana ehitussoojakuga, milles oli laud, mõned toolid ja tühjad riiulid. Kõikidele reisijatele pisteti kordamööda kraadiklaasid kaenla alla ning märgiti tulemused kaustikusse üles. Ei hakanud end eriti vaevama küsimusega, et miks seda nüüd vaja on – ju siis on kui nii tehakse. Armeenia piires jätkus kiire sõit, paar korda reageeris sellele ka miilits, kuid need küsimused lahendas bussijuht bussi taga kiiresti ära – tõenäoliselt samal viisil, mis piirilgi.
Jerevani kohale jõudes hakkasid inimesed ükshaaval erinevates peatustes maha pudenema ja mulle tundus, et mu kott ei ole võib-olla seal taga kõige turvalisemas seisus kui igaüks sealt oma asju välja kakub. Palusin siis Enelil silma oma asjadel peal hoida, et keegi üleliigse kotiga lõikama ei paneks. Igaljuhul kui me lõpppeatuses maha astusime ja ma tagant oma kotti võtma hakkasin, haigutas sealt vastu tühjus – kotti ei olnud seal, kuhu ta panin. Enne kui jõudsin masendusse langeda, leidsin koti bussi tagaistme pealt, kellegi abistav käsi oli selle sinna tõstnud. Sõitsime metrooga kesklinna ning koputasime LP poolt soovitatud Gayane Simonyan´i ukse taga.
