Ramsar

Teheranist edasi oli järgmiseks sihtkohaks Chalus ning sinna viivate busside terminali otsisime üpriski kaua, aga nagu ikka kõik laabus ja pärast mõningast seiklemist istusime bussi peal. Meie ees istuv härrasmees kutsus meid söögipausi ajal koos temaga teed jooma. Tegemist oli rakubioloogiaga tegeleva inimesega, ehk siis päris teadusemehega. Jutt läks ka meie sihtkoha Chalusi peale, mis noormehe poolt maha tehti – olevat mõttetu koht. Sinnaminemise asemel võiksime hoopis koos temaga paar peatust enne olevas Tonekabonis maha tulla ja tema kabinetis ööbida, hiljem lubas meile korraldada ka vaatamisväärsustega tutvumise. Kuna kell oli juba kolme kanti ja me ei olnud väga vaimustuses keset ööd endale hotelli otsimisest, siis võtsime pakkumise meeleldi vastu. 

Offisi asemel veetsime öö aga hoopis kuti sõbra ühikatoa madratsi peal – korraldati siis selline asi sujuvalt meie jaoks: ) Öö oli üsna nauditav, aga jama oli see, et enne meie magamajäämist hakkas päike juba tõusma ja see ajas kohaliku kuke elevile, kes pidi uue päeva algust väga pikalt ja pidevalt kogu maailmale kuulutama. Hommikul pakuti teed, saia, juustu, pähkleid… Super! 

Hommikul läksime taksoga paarikümne kilomeetri kaugusele Kaspia mere ääres olevasse Ramsari, kaasa tuli ka meile öömaja pakkunud sõber vaatamata sellele, et tal samal ajal loengud käisid. Takso maksid resoluutselt kinni võõrustajad, meile ei antud mingit sõnaõigust. Ramsau vaatamisväärsusteks olid šahhi suvila ja Kaspia muuseum ning pikk ja lai allee, mis viis suvilast otse mereni. See olevat olnud Iraani viimase šahhi lemmikelupaik. Niipea kui mereni jõudsime olid mul riided seljast ära ja plaan vette minna, mul soovitati riided selga tagasi panna, sest see ei olevat kõige parem ujumiskoht, pidime hiljem minema õigesse ujujasõbralikku kohta ujuma. 

Pärast pöörduseime tagasi Tonekaboni, sõime seal võõrustajate arvel lõunat. Protesteerisin küll selle vastu, kuid jäin restoranipidajale raha ulatamisega liiga hiljaks, võõrustaja jõudis ette ja minu käest ta enam raha vastu ei võtnud. Selline käitumine aga ei paistnud meeldivat härra abikaasale, kes meie seltskonnaga vahepeal liitunud oli – tema ainult mossitas ega elavnenud eriti ka siis kui mees talle diskreetselt suure rahapataka ulatas. 

Pärast sööki käisime Kaspia meres ujumas, vesi oli mage ja külmavõitu, pärast seda pandi meid minibussi peale ja saadeti Rashti, mis pidi saama meie vahepeatuseks Masulehi külla – meie ööbimispaika. Bussipeatuses aga öeldi, et Masulehi nii hilisel tunnil ühtegi transporti peale taksode ei lähe. Üks vana võttis kätte ja lõi oma vanale mersu minibussile hääled sisse ja viis meid teise linna otsa, kus tema sõber tegeles väljasõitude korraldamisega meie sihtkohta. See sõber organiseeriski meid mõõduka tasu eest sinna kuhu vaja. Meile autojuhiks antud noor kutt oli päris uljaspea – kihutas pimedas, nii, et kohati tuli minulegi kerge hirm peale. Meid visati hotelli ette, mis pakkus elamiseks üliodavaid “sviite”, kus oli omaette elamine koos köögi, duširuumi, tualeti ja magamistoaga – kindlasti üks paremaid majutuskohti, mida üldse Iraanis nägime. Toas küll voodit ei olnud, küll aga leidus seal hulgaliselt madratseid, tekke ja patju, millest omale toreda pesa meisterdasime. 

Busher

Ärkasime oma suurepärases majutusasutuses ja mõtlesin, et käin alustuseks duši all. Olin nimelt eelmisel päeval salaja üle tualetiseina piilunud, et ühe lukustatud ukse taga on ka dušš. Minu soovi peale see uks avada sain aga vastuseks konkreetse “No shower”. Kuna mehed eriti inglise keelt ei osanud ei hakanud seal ennast ja neid närvi ajama.. kui ei saa siis ei saa. Järgmine blokk mis meile pandi oli see, et kui tahtsime linna peale minnes oma kotid jäta hostelisse… ei lubatud sinna jätta. See oli esimene ja siiani ka viimane kord kui selline asi juhtunud on. Suundusime siis kohaliku bussijaama poole ja ühe kohaliku abiga saimegi kotid sinna jätta – mõnus ju kui ei pea seljakotti kogu päev kaasas tassima. 

Esimese asjana jalutasime kohe biitšile, oli see ju mu peamiseks sooviks Pärsia lahes ujumas käia. Võtsime kohvikust kohvi ja võileiva ja läksime randa. Ujusid ainult mehed, hüppasin ka siis sooja ja väga soolasesse vette. Sama tegi ka Eneli, kes hüppas vette täies mundris.  

Pärast jalutasime ringi vanalinnas, mis oli suht varemetes ja väga kitsaste tänavatega, käsime heas söögikohas ja siis siirdusime tagasi biitšikohvikusse. Ühesõnaga veetsime ühe hea ja rahuliku päeva, mida oli väga vaja enne Teherani melusse sukeldumist. Kohvikus tulid meie juurde kaks kohalikku tudengipaarikest ja tegid juttu, rääkisime peamiselt sellest, mismoodi suhtutakse erinevates ühiskondades sellesse, et mees võtab vanema naise. Neil oli nimelt praktiline probleem: 21 aastase noormehe vanemad ei olnud eriti optimistlikud, et nende poeg tahab naiseks 25 aastast neidu. Andsime neile siis enda näitega julgustust, et tegemist ei ole ebanormaalse juhtumiga. Lõpuks vahetasime meiliaadresse ja läksime sõbralikult laiali. 

Päike loojus kuidagi keset taevast, korralikku loojangut me ei näinudki ja läksime tänavale taksot otsima. Mõne minuti pärast astus ligi mangomahla limpsiv härrasmees, kes saades teada, et meil minek lennujaama, lubas meid meelsasti aidata. Enne lennujaama jõudmist käisime ka brittide sõjahaualt läbi, mis oli samuti kohalikuks vaatamisväärsuseks. Terve autosõidu aja üritas mees meid veenda, et me võiks ikkagi paariks päevaks tema juurde minna, saaksime lennupiletid ju ümber vahetada. Tal olevat nimelt Busheris suur ja tühi maja, kus me saaksime peatuda, samuti saaksime külas käia tema perekonnal Shirazis. Nähes, et me vedu ei võta, avaldas ta lootust, et ehk jääme me lennukist maha või lend tühistatakse, et siis me saaksime ikkagi tema juurde minna. Seda aga ei juhtunud ja jalutasime läbi check ini sisse. 

Lennujaamas oli kamp venelasi, kelle aktsendi järgi ära tundsime. Naersime veel, et saame nende omavahelisest jutust aru aga neil pole sellest õrna aimugi. Selle peale pööras üks meie ees istuv turskem venelane end ümber ja küsis, kas me oleme Soomest, et keelekõla tundub kuidagi tuttav. Vestlesime siis mõnda aega ja saime teada, et tegemist on Aleksandriga, kes on pärit Kaliningradist ja on tööl laeval mehhaanikuna.  Samas omandas kutt kõrgharidust ja plaanis minna tööle panka. Tema käest saime ka teada, et Venemaal on maksuametnikel kaasas turvamehed – endised raskekaalu poksijad. Teda aga sellele tööle ei tahetud, sest ta olevat oma poolraskekaaluga sellise töö jaoks liiga väike. Vahetasime ka meiliaadresse juhuks kui ta peaks Eestisse või me Kaliningradi sattuma, et siis saaks ühendust võtta.

Yazd, pulmad

Hommikul korjasime oma kodinad kokku ja istusime kõnniteesillutisele oma tuuri läbiviivat taksot ootama. Mõne aja pärast peatuski meie ees auto ja avatud küljeaknast viipas roolisistuja meie poole. Hakkasin juba oma kotiga sinnapoole jalutama, kuid autos istus vaid üks mees ja meiega kaasa tulema pidanud itaallasi polnud kuskil. Pistsin siis pea ukse vahelt sisse uurimaks, milles küsimus. Rooli taga istus aga hoopis üks võõras mees, kes tutvustas end Ali Reza´na ning küsis, kas me ootame kedagi. Rääkisin siis paari sõnaga meie päevaplaanidest, mispeale Ali tegi pettunud näo ja ütles, et ta teeks meile ise tuuri, aga tal on parajasti muid asju ajada. Küsis veel meie päritoluriigi kohta ja siis mainis nagu muuseas, et tema sister-in-law´l on õhtul pulmad ja oleks väga tore kui me saaksime pidustustest osa võtta. Kirjutas veel kiiresti telefoninumbri, et me helistaksime kui tagasi oleme. Lubasin seda teha ja istusin siis just kohalejõudnud tuuriautosse. 

Esimese asjana tõstatasin igaks juhuks rahaküsimuse, nimelt ei olnud meil eriti riaale ja mõtlesime, et käiks kuskilt pangast läbi, vahetaks juurde. See aga ei olnud kahjuks võimalik, sest tegemist oli reedese päevaga ja teiste  asutuste seas olid suletud ka kõik pangad. Pärast kerget segadust küsis giid, et mis see dollari kurss on, ta võib ise ka vahetada, aga peab enne isa käest küsima, kas neil kodus on piisavalt raha, et meie 50 dollarilist lahti vahetada. Selgus, et raha oli piisavalt ja nii saimegi tuuri eest tasumiseks vajalikke riaale. 

Tuur oli üldiselt huvitav, kohati kiskus aga igavaks, giid ei olnud ka just kõige säravam suhtleja ja keeleoskaja, aga ühe-teise kohta oskas midagi tarka rääkida ka – näiteks Chak-Chak´iga seonduv oli poisil täiesti selge ja ta oskas hästi seletada ka, tema esiisadki samades kohtades käinud ja sama jumalat uskunud. Samas oli vähemalt mul terve selle reisi mõtted juba õhtuste pulmade peal. 

Yazdi jõudsime ligi tund enne esialgselt plaanitud aega, kuid me ei pidanud hakkama oma pulmakutsujat telefoni teel taga ajama, sest ta istus autos meie hotelli ees. Leppisime siis kokku, et kohtume hotelli ees tunni aja pärast, siis sõidame pulma. Ali oligi kokkulepitud ajal hotelli ees, autos istusid ka ta vanemad, kes olid ka vähemalt väliselt suhteliselt positiivselt meelestatud meie osalemise suhtes. 

Kui pulmapaika kohale jõudsime, siis nägin veel ukse vahelt, kuidas neiud kiiresti chador´id pähe tõmbasid – võõras mees ikkagi ukse vahelt sisse passimas. Siiski olid kõik väga sõbralikud ja kordagi ei tekkinud sellist tunnet, et seal pulmapeol viibimine oleks halb mõte. Pidu algas põhimõtteliselt nii, et pruudi suguvõsa, kes oli varem kohale jõudnud ja meie istusime toa seinte ääres diivanitel ja toolidel ning lasime puuviljadel ja maiustustel hea maitsta. Meile pakuti ikka kõige paremaid kohti auväärseimate perekonnaliikmete kõrvale, mis oli loomulikult väga meelitav. 

Mõne aja möödudes saabusid peole ka peigmehe vanemad ja Ali sosistas vaikselt, et nüüd peame  ära minema – nii juhtuski – mehed läksid ülemisele korrusele ja naised jäid alla. Pruudi vanemad olid nimelt range islamirežiimi järgijad ja nende jaoks ei ole meeste ja naiste koos pidutsemine eriti vastuvõetav. 

Nii kui mehed ülemisel korrusel istet võtsid, läks all suureks lärmiks lahti – muusika keerati kõvaks ja muidu nii vaiksed naised muutusid üsna lärmakaks. Mehed olid soliidsemad – sõime edasi maiustusi, vesteldi. Kui jutt otsa sai, siis pandi käima Türgi taevakanal, kus näidati muusikavideoid poolpaljaste naistega. Nähes, et ka see lüke pidu eriti ei elavda, kogunesid ärksamad pead kööki ja hakkasid seal midagi toimetama. Mõne aja pärast viibati ka minu poole kutsuvalt, et ma ka läheksin ja saaksin nende tegemistest osa. Selgus, et mehed olid pöördunud kõige lollikindlama peo käimatõmbaja – alkoholi – poole. Jällegi hoidusid peigmehe perekonna liikmed sellisest keelatud tegevusest eemale, see aga ei seganud teisi ning ülemise korruse peo kese kanduski vaikselt kööki. Joogiks pakuti kohalikku viinamarjadest aetud puskarit, mis oli ostetud Ali tuttava tulekummardaja käest, moslemitel ei ole ju lubatud selliste asjadega tegeleda. Jooki serveeriti suure plastikpudeli seest, mis meenutas toiduõli pudelit, see aga ei kahandanud joogi väärtust, mis ei jäänud millegipoolest alla sellistele Eestiski kuulsust kogunud viinamarjajookidele nagu Pliska või Slantschev Briag. 

Kui olime alkoholiga ühele poole saanud, siis otsustati, et ilma naisteta ei ole pidu ikka see ja saadeti üks kutt alla maad uurima, et kas võiks ikkagi jõud ühendada. Maakuulaja tuli tagasi positiivsete uudistega ja mehed haarasid seinte äärest toolid, et need alla viia. Ma üritasin ka aidata, aga toolid võeti mult väga resoluutse liigutusega käest ära ja kästi alla minna.  

All hakkas pihta tants ja trall, seekord astusid lavalaudadele mehed. Ka minul oli alkohol natukene piire avardanud, nii, et ma väga palju vastu ei punninudki kui mind tantsupõrandale veeti. Kõlasid kohalikud “klubihitid”, mida kedrati ikka mitu korda edaspidi ja tagurpidi. Kui kell hakkas juba palju saama, siis andsin Ali´le märku, et me tahaks minema hakata, sellepeale vastas ta, et ärgu me muretsegu, ta viskab meid autoga ära, aega on. Aga aega eriti ei olnud, pealegi selgus, et Ali purjus sugulane oli autoga kuskile minema sõitnud, meie kotid pagasiruumis. Õnneks jõudis ta üsna pea tagasi ja me jõudsime suhteliselt täpselt bussi peale. Ali otsis meile veel bussijaamast õige bussi välja ja vaatas, et me ikka ilusasti istuma saaks ja lehvitas siis veel hüvastijätuks. On ikka toredaid inimesi seal Iraanis:) 

Yazd

Õhtul Esfanist lahkudes võtsime järgmisena ette Yazdi. Maha pandi meid täiesti mõttetus kohas kuskil äärelinnas ja meil ei olnud õrna aimugi, kus me ligilähedaseltki paikneda võime. Läksin siis maad uurima ning ühe kohaliku ja ühe abivalmi afgaani abiga saime shared taxiga oma teise valiku hotelli.   

Tuba oli meil seal  üsna ok, paigutusega olid väikesed probleemid – kuidagi kitsas oli ja ka konditsioneer oli päris lärmakas. Aga jäime oma leiuga üsna rahule ja see tunne vaid süvenes kui vahetult pärast meie saabumist koputas uksele keegi vanamees ja ulatas kannutäie vett. Käisime veel söömas – Eneli sõi seene-, mina ajuvõileiba.  

Järgmisel päeval tegime läbi Lonely Planeti Getting Lost in Yazd tuuri. Umbes nii läkski – mitu korda olime tänavatelabürindis üsna nõutud ja kindlad, et olime tulnud õiget teed pidi. Väljas paistis päike lagipähe ja kumus oli nii talumatu, et tänaval võis peale meie näha vaid mõnda üksikut turisti.  

Kui tuur läbi, käisime veel veemuuseumis, kus sattusime jutuotsa peale ühe kohaliku spetsialistiga, kellega saime väga pikalt maailma asju arutada. Hiilgasin siis oma vastõpitud teadmistega Iraani seadusandliku süsteemi ja ajaloo kohta ning vastutasuks saime väga hea ettekujutuse sellest, mida arvab Iraanis ja maailmas valitsevast olukorrast tavaline iraanlane. Eelkõige oli rõhuasetus sellel, et iraanlased tahaksid mingisugust keskteed läänemaailma ja praegu valitseva äärmusislamismi vahel – midagi sarnast nagu on Türgis. Aga usuringkondadel olevat veel vähemalt praegu liiga palju võimu, et sel teoks lasta saada.  

Kohalikus bazaaris sattusime lahedale kiirsöögikohale – menüüs oli küpsetatud süda, maks ja neerud, võtsin siis grillitud südame ega pidanud pettuma… odav oli ka – 3000 riaali.   

Pärast seiklusi tahtsime sõita bussiterminaali ostma bussipileteid oma järgmisesse sihtkohta – Shirazi… et oleks ikka kindel, et saame järgmisel päeval mingi bussi peale. Liinibussi oodates istus meie kõrvale iraanlane, kellega vestluse käigus selgus, et bussipiletite ostmiseks ei tule sõita teise linnaotsa, vaid neid saab ka teisel pool teed asuvast putkast. Pärast piletiostu kutsus vastleitud sõber meid kaasa spordiklubisse kohalikku rahvussporti vaatama. Tegemist oli pahlavaniga (http://www.pahlavani.com/), mis oma ideedelt ja eesmärkidelt meenutab idamaade võitluskunste, välja nägi see esinemine aga selline, et mehed seisid ringis ja tegid kurikatega harjutusi – suurematel meestel olid käes suuremad ja raskemad kurikad, väiksematel väiksemad. Kõrgemal platvormil oli trummimees, kes lõi rütmi ja laulis saateks kaasa. Mehed käisid kordamööda ringi keskel ja näitasid teistele ette, mis harjutus järgmisena ettekandmisele tuleb. Meie auks lauldi üks laulukene seal isegi inglise keeles : )  

Spordisaalis saime kokku itaallaste Claudio ja Prisca´ga, kes olid pärast kolme Afganistanis veedetud aastat koduteel. Tutvusime ja leppisime kiirelt kokku, et läheme järgmisel päeval ühise taksoga Yazdi ümbritsevate külade tuurile. Käisime diili kinnituseks veel söömas ka ja selgus, et tegemist oli üsna toredate, samas mitte üllatamapanevalt temperamentsete inimestega. Meie sõber iraanlane, kellest vahepeal olime lahku läinud ilmus samuti seal restoranis välja. Selgus, et ta käib seal turistidega vesteldes oma inglise keelt praktiseerimas. Kutt rääkis ka laheda loo sellest, kuidas ta oma naisega tuttavaks oli saanud. Lühidalt oli lugu selline, et ta nägi istumas ühte tüdrukut, kes talle meeldima hakkas ja istus tema kõrvale ja oli kohe otsekoheseid küsimusi esitama hakanud edasiste plaanide kohta. Ja elavad koos õnnelikult tänapäevani.  

Igatahes saime itaallastega koostööd tehes omale ühe normaalse zoroastristist giidi, kes pidi järgmisel hommikul meid hotelli eest peale korjama ja viima tutvuma tema esiisade mängumaadega Yazdi ümbruses.

Esimene küllakutse

Kõlab uskumatult, aga enamus reisijaid saab Iraanis viibides vähemalt 1 korra küllakutse, mis ilmtingimata tasub vastu võtta.

Meie olime eriti õnnelikud ja saime küllakutse juba esimesel pärastlõunal. Nasser kutsus meid külla. Ise põhjendas ta seda hästi armsalt. Tema naine armastavat blonde (kuigi me tegelikult ei anna blondi mõõtu välja) ja me olevat puhtad. Räpakaid turiste ei vii ta kunagi oma koju- ja selle all pidas ta silmas backpackereid, kes Pakistanis pool aastat kanepit ja muud kangemat kraami tarvitanud või siis neid, kes nädalate viisi pesemata. Oo jaa- me nägime selliseid palju.

Nasseri koduks oli kolmekordne maja 3 korteriga. Esimsel korrusel elas vanem vend oma perekonnaga, teisel noorem vend emaga ja kolmas oli Nasseri ja tema naise päralt. Ja nende paari kuu sündiva lapse päralt. Kodu oli lääneliku planeeringuga, kuigi meie mõistes üle kaunistatud ja ebapraktiline. Kaks diivanikomplekti- ühed tavalised lösudiivanid ja teine antiikne variant, aga ise armastavad põrandal pärsia vaibal istuda. Palju kunstlilli, igasugu vidinaid, portselanikassid televiisoril, palju pilte, kunstpuuvilju jms. Köök oli suur ja läänelik, magamistuba tavaline ja kolmas tuba oli vaipadega telekatuba.

Kodus võttis meid siira külalislahkusega vastu umbkeelne tavalises T- särgis ja dressipükstes naine. Nimeks oli Elam ja tütre nimeks, muidugi juhul kui sünnib tütar, pidi nimeks Elena saama. Ei mingit pearätikut ega kohmetust Taneli ees. Üha rohkem hakkas tunduma, et need ülijubedad chadorid on ainult väline kohustus, mitte sisemine vajadus.

Lobisesime, sõime arbuusi ja maiustusi, jõime teed ja vaatasime televiisorist sat-tvd. Nasser ütles lause (mida ma ka hiljem palju-palju kordi kuulsin), mis pani mind mõtlema- enne revolutsiooni oli meil ka nii. Veel näidati meile pulmapilte, kus pruut oli väga-väga paljastavas pruutkleidis, linnavalitsuses registreemisel oli tal küll teine kleit seljas.

Küsiti ka meie perekondadest pilte näha, aga meie praktiliste inimestena, ei olnud midagi märganud kaasa võtta. Tegelikult võiks ikka mõned pildid edaspidi kaasa võtta- see aitab kohalikele palju lihtsamalt lähedale pääseda.

Lahkudes õnnestus tervitada Nasseri ema ja ta vend (seesama, kellega päeval tuuril käisime) viskas meid bussijaama. Terve autosõidu rääkis ta elust emaga. Nimelt olevat ema üsna pretensioonikas ning nõuab kogu aeg midagi. Nii oli poiss viimaste aastate jooksul emale ostnud uue pesumasina (LG), külmkapi (kah LG) ja mööbli täielikult ringi vahetanud. Uus mööblivahetamine olevat ka lähiajal ees, sest ema oli vastavat soovi avaldanud.

Paar aastat tagasi olevat mees läinud ema juurde jutuga, et ta tahaks naist võtta. Ema laitis selle mõtte maha, kuna enne oleks vaja uued vaibad ja palju muud osta. Pärast seda pole abiellumisest seal peres enam juttu tehtud. Aga kõigest hoolimata armastab ta oma ema ja ostab ema soovi korral kõike, mida vaja. Kutt (umbes neljakümnene) rääkis sellest nii tõsiselt ja hingestatult, et tundsime talle südamest kaasa.

Lõbus õhtu oli.

Armeenia-Iraani piir, Tabriz

Armeenia-Iraani piirile jõudes tuli kõigepealt läbida Armeenia piiripunkt, mida ehtisid Vene lipp ja vene piirivalvurid. Ukse vahelt sisse kiigates paistis näkku täielik korralagedus – passe kontrollima pidavad mehed istusid eemal laua taga ja jõid viina. Küsimusele, mis nüüd saab, kes passe tahab näha jne, vastati umbmäärase mõminaga. Meie sõber iraanlane oli aga nähtavasti selle suhtumisega juba tuttav ja jalutas lihtsalt senikaua Iraani suunas edasi kuni keegi ligi kargas ja passi küsis. Nii saime meiegi esimesest takistusest hõlpsalt üle. Mõtlesime juba, et kõik on korras ja saab juba Iraani minna – astusime juba piiripunkti hoonest välja… aga ei läinud see asi nii lihtsalt.

Jõudsime paar-kolm sammu teha kui vene piirivalvur koos piirivalvekoeraga meid kinni pidas ja passikontrolli teisele ringile suunas. Piirivalvekoeraks oli neil tavalise kassi mõõtu Pekingi paleekoer, keda nad isekeskis hellitavalt Kitaets´iks (hiinlane) kutsusid. See teine passikontroll võttis juba rohkem aega, sest tekkis “probleem”, mille olemasolust ja olemusest saime teada alles pool tundi pärast seda kui olime passid kontrollimiseks üle andnud. Nimelt oli meil passis 3 päevane transiitviisa, mille kasutusajaks oli määratud üks nädal – et saaksime ise valida, millistel kolmel päeval selle nädala jooksul me Armeenias viibida tahame.

Piirivalvurid ei saanud aga aru, kuidas saab kolmepäevast transiitviisat kasutada 7 päeva. Selle “probleemi” tegi veelgi kummalisemaks asjaolu, et me olime Armeeniast välja sõitmas ja viibinud seal 3 päeva – seega reaalselt mingit probleemi ei olnud – me ei olnud ühtegi reeglit rikkunud, ükskõik, mispidi vaadata. Aga nemad ei saanud meid riigist välja lasta – helistasid kõrgematele ülemustele, kes ka mitte midagi vastata ei osanud, samuti ei osanud midagi teha kohapeal olev kõige kõrgem ohvitser – kõik otseloomulikult venelased. Lahendasime seda rasket probleemi ligi tund aega.

Meie sõber iraanlane palus pärast umbes poolt tundi ootamist luba lahkumiseks, mille me talle ka vastuvaidlemata andsime. Maad hakkas võtma üsna närviline õhkkond, mis ei ole ka imekspandav arvestades seda, et selja taga oli 11 tundi minibussis, kell oli juba üsna palju, väljas valitses kottpimedus ja meil polnud õrna aimugi kuidasmoodi me peaksime oma esimesse Iraani sihtpunkti Tabrizi jõudma peaksime. Vahepeal tekkisid ühel meist (mitte minul) altkäemaksu pakkumise mõtted, aga need ideed jäid minu keeldumise ja altkäemaksu pakkuda soovija kesise vene keele oskuse tõttu realiseerimata.

Pärast tunniajast ootamist lõid piirivalvurid käega ja andsid meile need õnnetud templid riigist lahkumiseks. Kokkuvõtvalt võib seega Armeenia-Iraani piiri kohta öelda, et need Vene piirivalvurid, kes seda piiri valvama on saadetud on isegi Vene piirivalvurite põhjakiht, kes oma riigipiiri valvamiseks ei kõlba ja on lihtsalt jalust ära saadetud.

Iraani poole peal olid lood õnneks paremad – oli kohe näha, et tegemist oli tsiviliseeritud inimestega, kellel oli ettekujutus olemas sellest, kuidas oma tööd teha. Niipea kui saime piiriformaalsused läbitud, astus meie juurde bussijuht, kes võttis meid käekõrvale ja juhatas meid juba ootavasse luks Scania bussi. Saime sellega suht mõistliku hinnaga otse meid huvitavasse sihtkohta – Tabrizi. Bussijuhi jutust saime niipalju aru, et asjade sellise ideaalse sujumise taga oli olnud meie iraanlasest sõber, aga kuidas täpselt, seda me ei saanudki teada. Tee peal peatusime väikeseks söögipeatuseks, kus tegime ühe õhtuse kebabi ja natukene enne südaööd olimegi Tabrizis.

Bussipeatuses võtsime takso ja leppisime kokku, et maksame 10 000 riaali, aga kui hotelli ette jõudsime, hakkas taksojuht (kes oli vahepeal kaotanud igasuguse inglise keele oskuse, mis oleks läbirääkimistel kasuks tulnud) nõudma 22 tuhandet. Alguses mõtlesin, et tegu oli fenomeniga, millest ka Lonely Planeti raamatus juttu – et iraanlased ei võta pakutavat esimese ega teise korraga vastu, alles siis kui kolmandata korda pakkuda on nad nõus su käest raha vms vastu võtma. Kui ma aga üheksas ja kümnes kord ikka eitava vastuse sain siis ei osanud enam midagi öelda, pistsin selle kümneka talle taskusse ja jalutasin hotelli.