Kashan, Abyane

Jõudsime pärast terve öö kestnud bussisõitu Tabrizist Teherani (10 tundi (y)) ning tahtsime kohe edasi kiirustada Qomi ning õhtuks jõuda hoopistükis Kashani – pingeline graafik seega. Bussijaamas selgus, et sealsest terminalist ei välju busse meie järgmisesse sihtkohta Qomi, seda kinnitasid ka mitmed taksojuhid, kes lubasid meid lahkesti õigesse terminali viia. Igaks juhuks astusime siiski terminali sisse, et uurida, mis värk on. Kohe pärast sisenemist hüppas meie juurde üks pagunitega sell, kes juhatas meid kassa juurde ja pilet Qomi oligi käes!   

Reis oli küllaltki lühike, aga see-eest toitev, nimelt võttis meid enda hoole alla üks naiste seltskond, kes kostitas meid juustusaia, tee, õunte ja kurkidega… magustoiduks pakuti veel kartulikrõpsugi. Lisaks andis bussifirma kõikidele reisijatele pakikese, milles oli keeks, küpsised, kommid ja mahl. Lõpuks oli kõht ikka väga täis : ) 

Qomis ainult paar vaatamisväärsust oligi – valisime selle sihtpunktiks eelkõige sellepärast, et tegemist on islamirevolutsiooni hälliga, just siit said alguse sündmused, mis päädisid 1979. aasta revolutsiooniga. Keset linna oli uskumatult suur mošee, kuhu kahjuks uskmatuid sisse ei lastud. Löntsisime siis ümber maja ringi lootuses, et keegi kirikuisa meid aitab – nimelt kirjutas LP, et olevat selline võimalus, et koos kellegi kirikutegelasega saavad ka meiesugused sisse. Seda aga kahjuks ei juhtunud ja nii võtsime suuna Kashani poole. 

Peatusime Golestan Guesthouse´is, kus duši all käimiseks pidi ohverdama dollari : S. Kashani peamiseks turistimagnetiks on traditsioonilised majad. Ja üks eriline asi, millele LP tähelepanu juhtis – majade ustel oli kaks koputit, üks naiste, teine meeste jaoks. Vajalik olevat selline asi selleks, et pererahvas teaks arvestada külalise sooga ust avama minnes. Ühte suurematest majadest külastades astus meie juurde kohustava diktsiooniga kutt, kes esitles end giidina. Tegime maja peal väikese tuuri ja ajasime ka niisama juttu. Rääkisime ka sellest, et võiks külastada lähedalasuvat traditsioonilist Abyane küla. Poiss elavnes selle jutu peale ja viipas justkui maa alt kerkinud mehele, kes esitas end turismiministeeriumi (või –ameti) esindajana, kes just sinna tuure teeb. Natukene kahtlane see asi tundus, aga kuna hind oli üsna soodne, siis läksime kohalikku teemajja täpsemalt sel teemal vestlema. 

Kuskilt pimeda kangi alt hüppas aga välja vanamees, kes pärast lühikest sõnavahetust ütles, et ta võib meile ise tuuri Abyane´sse teha… odavamalt. Tema sõnadele lisas kaalu ka see, et ta näitas LP-s kätte koha, kus temale kui usaldusväärsele tuuride korraldajale oli viidatud. Selline sündmuste käik ei meeldinud aga meie senistele saatjatele, kes hakkasid vanameest mustama ning üritasid teda isegi toore jõuga konkurentsist kõrvaldada.  See aga ei kõigutanud vanameest ega ka meid ning istusime kõik koos auto peale, millega ta meid hotelli ära viskas. Hommikul pidi meile ka ukse ette järele tulema… päris hea diil : ) 

Varahommikul käisime veel traditsioonilisi maju vaatamas – oli ju vaja neid koputeid pildistada : P Veetsime aega teemajas ja käisime ka selle katusel mõnusalt aega veetmas linnavaadet nautides. Kella kaheteistkümneks olime aga hotelli ees ja seal oli ka meie reisijuht. Autos veeres jutt igasugustel huvitavatel teemadel… eriti pakkus vanale huvi alkoholi tarbimine ja peod… et kuidas need ikka välja näevad… rääkisime talle siis, kuidas asjad on. Vanamees laulis pidevalt mingeid laule ja palus, et me laulaksime mingeid eestikeelseid laule. Vastasime nagu ühest suust, et ei ole erilised laulumehed. Pika veenmise peale esitasin siis lihtsa ja lööva õllepruulija laulu, mis vanal kohe südame soojaks tegi. Möödusime ka Iraani tuumarajatistest, mis olid ümbritsetud kümnetest taeva poole vaatavatest suurtükitorudest… juhuks kui “keegi” peaks õhurünnaku korraldama. 

Kümmekond kilomeetrit enne sihtkohta jõudmist jäi auto seisma ega liikunud paigast ka pärast mõningat putitamist. Arutasime siis Eneliga omavahel kui vana see Paykani ront võib olla… 20 või 30 aastat. Vana aga vastas küsimuse peale, et tegu 2 aastat vana autoga, mis küll ei tohiks selliseid asju teha. Pärast mõnda aega nõutult vahtimist tegi vana ettepaneku, et saadab meid järgmise mööduva autoga Abyane´sse ja tuleb ise järele kui auto korda saab. Arutasime juba seda, et kas julgeme oma kotte jätta sisuliselt võhivõõra mehe kätte, aga õnneks ei pidanud selle üle otsustama, sest auto hakkas pärast mõningat jahtumist jälle tööle. 

Kohale jõudes tegime väikese tiiru külas – majad ja tänavad olid lahedad, samas midagi väga põrutavat ei olnud. Pärast ringkäiku istusime maha einetama ja kohe hakkas meie ümber tiirlema kamp koolitüdrukuid, kes olid ekskursioonil. Kindlasti pakkusime meie oma kohalolekuga palju rohkem huvi kui ümberkaudsed majad või inimesed. Piltide tegemiseks veeti meid ühe suure puu alla seisma, et ikka ilus pilt tuleks. Samas ei tahtnud nad, et me neid pildistaksime… nagu sealmaal kombeks. 

Edasi sõitsime Natanz´i kust pidime läbisõitva Esfahani bussi peale saama. Buss aga ei tulnud ega tulnud ning vana ütles, et tal on aeg minema hakata, ei saagi meid bussi peale panna. Enne lahkumist palus kohalikul politseinikul vaadata, et me ikka ilusasti bussi peale saaks. Vahepeal oli õhus ka võimalus, et me saame politseiautoga oma sihtkohta, aga see variant jäi keelebarjääri ja möödarääkimiste tõttu ära. Lõpuks saime bussi peale ja maabusime Esfahani bussijaama, mis asub kesklinnast üsna kaugel. Vaatamata taksojuhtide keelitustele otsustasime, et läheme linna hoopis liinibussiga, peatus oli sealsamas. Kohalike abiga see plaan õnnestuski ning panime kotid maha populaarses Amir Kabir´i hostelis. Üle hulga aja saime kasutada internetti ja mina sain ka liha süüa.. see tegi tuju kohe paremaks : )

Iraani naistest

Tänavapildis kannavad iraani naised chadore. Kui alguses jäi mulle mulje, et kantaksegi AINULT chadore, siis hiljem panin tähele, et nii hull see asi õnneks pole. Tavalisemaid riideid kantakse ka, eriti Teheranis.

Chador tähendab tõlkes telki, mis on üsna tabav, sest tänavapildis liiguvadki ringi mustad telgid. Chador on põhimõtteliselt ümarate servadega suuremat sorti süsimust voodilina, mida tuleb kanda niiviisi, et välja võivad paista vaid nägu, käelabad ja jalanõud. Ühtegi kinnitust, aasa, nööpi riidehilbul pole ja vahepeal (näiteks ostude eest tasumisel või kui laps on käekõrval) on kõige mõistlikum riideotsi hammaste vahel hoida. Muidu hoitakse lõua alt kahe käega kinni.

Chadori kaitsva varju alt paistavad vahel harva välja maitsekalt jumestatud näod, lühikese hetke jooksul võib näha moodsaid läänelike riideid. Eriliselt suurt rõhku pannakse jalanõudele, sest need on ju ainukesed asjad, mis välja paistavad ja millega end ehtida saab.

Rätik on absoluutselt kohustulik. Ka välismaalastele. Tänavatel liigub ringi erariietes kombluspolitsei ja vahelejäämise korral välismaalased saadetakse maalt välja, kohalikud naised saavad karistuseks avaliku ihunuhtluse. Kui alguses kandsin rätikut väga korralikult- püüdsin sinna alla peita kõik kiharad, siis iga päevaga olen üha vabameelsemaks muutunud ja rätik vajub allapoole ja lõdvemaks.

Tänavapildis on näha, et naistele need chadorid kohe üldse ei meeldi. Põhjust on ka lihtne- 80% elanikkonnast pole üldse usklikud, aga neil on usklik valitsus, kes nõuab üliranget koraani jälgimist. Ja chadoride kandmist.

Kõige rohkem häiriski kogu reisi jooksul see inetu tänavapilt- need koledad chadorid. Rätiku kandmise nõudest saan ma väga hästi aru ja kohaliku tava järgimine on iseenesestmõistetav.

Esimene küllakutse

Kõlab uskumatult, aga enamus reisijaid saab Iraanis viibides vähemalt 1 korra küllakutse, mis ilmtingimata tasub vastu võtta.

Meie olime eriti õnnelikud ja saime küllakutse juba esimesel pärastlõunal. Nasser kutsus meid külla. Ise põhjendas ta seda hästi armsalt. Tema naine armastavat blonde (kuigi me tegelikult ei anna blondi mõõtu välja) ja me olevat puhtad. Räpakaid turiste ei vii ta kunagi oma koju- ja selle all pidas ta silmas backpackereid, kes Pakistanis pool aastat kanepit ja muud kangemat kraami tarvitanud või siis neid, kes nädalate viisi pesemata. Oo jaa- me nägime selliseid palju.

Nasseri koduks oli kolmekordne maja 3 korteriga. Esimsel korrusel elas vanem vend oma perekonnaga, teisel noorem vend emaga ja kolmas oli Nasseri ja tema naise päralt. Ja nende paari kuu sündiva lapse päralt. Kodu oli lääneliku planeeringuga, kuigi meie mõistes üle kaunistatud ja ebapraktiline. Kaks diivanikomplekti- ühed tavalised lösudiivanid ja teine antiikne variant, aga ise armastavad põrandal pärsia vaibal istuda. Palju kunstlilli, igasugu vidinaid, portselanikassid televiisoril, palju pilte, kunstpuuvilju jms. Köök oli suur ja läänelik, magamistuba tavaline ja kolmas tuba oli vaipadega telekatuba.

Kodus võttis meid siira külalislahkusega vastu umbkeelne tavalises T- särgis ja dressipükstes naine. Nimeks oli Elam ja tütre nimeks, muidugi juhul kui sünnib tütar, pidi nimeks Elena saama. Ei mingit pearätikut ega kohmetust Taneli ees. Üha rohkem hakkas tunduma, et need ülijubedad chadorid on ainult väline kohustus, mitte sisemine vajadus.

Lobisesime, sõime arbuusi ja maiustusi, jõime teed ja vaatasime televiisorist sat-tvd. Nasser ütles lause (mida ma ka hiljem palju-palju kordi kuulsin), mis pani mind mõtlema- enne revolutsiooni oli meil ka nii. Veel näidati meile pulmapilte, kus pruut oli väga-väga paljastavas pruutkleidis, linnavalitsuses registreemisel oli tal küll teine kleit seljas.

Küsiti ka meie perekondadest pilte näha, aga meie praktiliste inimestena, ei olnud midagi märganud kaasa võtta. Tegelikult võiks ikka mõned pildid edaspidi kaasa võtta- see aitab kohalikele palju lihtsamalt lähedale pääseda.

Lahkudes õnnestus tervitada Nasseri ema ja ta vend (seesama, kellega päeval tuuril käisime) viskas meid bussijaama. Terve autosõidu rääkis ta elust emaga. Nimelt olevat ema üsna pretensioonikas ning nõuab kogu aeg midagi. Nii oli poiss viimaste aastate jooksul emale ostnud uue pesumasina (LG), külmkapi (kah LG) ja mööbli täielikult ringi vahetanud. Uus mööblivahetamine olevat ka lähiajal ees, sest ema oli vastavat soovi avaldanud.

Paar aastat tagasi olevat mees läinud ema juurde jutuga, et ta tahaks naist võtta. Ema laitis selle mõtte maha, kuna enne oleks vaja uued vaibad ja palju muud osta. Pärast seda pole abiellumisest seal peres enam juttu tehtud. Aga kõigest hoolimata armastab ta oma ema ja ostab ema soovi korral kõike, mida vaja. Kutt (umbes neljakümnene) rääkis sellest nii tõsiselt ja hingestatult, et tundsime talle südamest kaasa.

Lõbus õhtu oli.

Esimene päev Iraanis

Hommikul nägin oma väljanägemisega kõvasti vaeva. Peamiselt küll pearäti sidumisega, kõige suurem mure oli tuunika suht avatud kaelus- mul polnud mingit tahtmist paljast kaela välgutada. Lõpuks leidsin lahenduse, “laenasin” hotelli voodipesu küljest ühe haaknõela- voodilina kinnitatakse siin haaknõeladega teki külge- ja jäin oma väljanägemisega rahule.

Rahulolu ei jätkunud kauaks, sest tänaval tundsin mustade chadoride kõrval end justkui alasti, kuigi olin kurguni kinni ja kandadeni kaetud. Juba päeva esimeses pooles soetasin garderoobile lisa- uue kleidi-, mis meenutas tegumoelt, värvilt ja materjalilt kõige enam laudatalitaja kitlit. Aga enesetunne paranes koheselt 180 kraadi.

Tabrizi turg oli hiiglamasuur- tegemist on maailma suuruselt teise turuga- 35 kilomeetrit turutänavaid, mis on jaotatud lõpututeks sektsioonideks. Ühes müüakse vaipu (see on suurim ja olulisem), teises majapidamistarbeid, kolmandas hilpe, neljandas kuldehteid, viiendas vürtse ja toidukraami ja nii lõputult edasi.

Turu peasissekäigu ees põrkasime kokku ühe mehega, kes meid kohe heas inglise keeles kõnetas. Tutvustas ennast, Nasser, temast olevalt LPs kirjutatud, kutsus külla ja millaski maandusimegi tema juures kohalikus turismiinfopunktis. Tegemist oli laheda mehega: oskas keeli- inglise, saksa, itaalia, poola ja prantsuse, ülihea suhtleja ning ebairaanlikult siniste silmadega, millega ta peaaegu iga päev inimesi ära petab.

Tavaline stsenaarium: keegi tuleb temaga juttu ajama, uskudes, et tegemist on välismaalasega. Kust pärit oled? mis su nimi on? jne…. vahel ta mängib siis mängu kaasa ja alles pärast pikka vestlust võtab turki keelse jutu üles, mispeale vähemalt naisterahvad shokiseisundis minema jooksevad. Mõtleks- nad alustasid ise vestlust võõra kohaliku mehega. Mis kõik juhtuda võiks, kui kogukond sellest teada saaks. Rikutud naine, mis muud.

Nasserist oli meil kohutavalt palju abi: aitas raha vahetada, näitas meile kätte söögikoha, organiseeris tuuri ja andis täpsed juhised, kuidas õhtul eriti odavalt Teherani sõita. Rääkis natuke kohalikust kombestikust ja käskis mul sokid jalast võtta. Olin hommikul kõvasti ajusid ragistanud ja LPst riietumisetiketist lugenud, et kas võin sandaalid niisama jalga torgata või peaksin ka sokke kandma. Sokid tundusid kindlam valik.

Lõunasöögikoht oli absoluutselt kõige nurgatagusemas kohas, kuhu tuli sõna otseses mõttes mööda kõrgeid ja järske trepiastmeid ronida. Söögiks tellisime Nasseri soovitatud dizit, mispeale lauale toodi suur kokkuvolditud sai ja mingi tomati-kikerherneste- kartuli-liha hautis. Alguses sõime indiapäraselt s.t. kastsime leivatükke näppudega hautissesse. Ühel meesettekandjal hakkas meist millalgi hale ja näitas, kuidas peaks dizit sööma.

Kõigepealt tuleb sai näppudega väikesteks tükkideks murda ja seejärel vaid hautise vedelik peale nõrutada. See on dizi esimene ja üsna maitsev käik. Seejärel tuli hautis spetsiaalse riistaga puruks suruda, maitsestada veidike nõudepesuvahendi sarnase vedelikuga ja ära süüa. Soovi korral võis ka veel saiatükke lisada. Dizi on iraani üks ütlematult maitsev rahvussöök. Joogiks pakutakse kõikjal cocat, fantat või teed. Paljud mehed saabusid sellesse urkasse vaid piibu popsimiseks ja tee joomiseks.

Pärastlõunal käisime Nasseri vennaga Kandovanis tuuril. Peamiselt rääkisid vaid mehed. Teemasid oli igasuguseid:

Näiteks saime teada, et Oskus (väike linnake ca 1h kaugusel Tabrizist) elavad vaid väga ihned inimesed. Nagu shotlased. Tänavad on tühjad, sest muidu kuluvad kingad; valgusreklaame on vähe, sest siis kulub elektrit.

Oskust läbi sõites nägime ka nomaade, kelle tunneb ära väikesemustrilise musta- valge kirju chadori järgi.

Veel räägiti Iraanis kasvavatest puuviljadest: kreeka pähklid, virsikud, granaatõunad, rohelised ploomid, aprikoosid

Kandovanist on raske midagi kirjutada, pildid räägivad enda eest. Aga inimeste elumajad olid ehitatud järskude kaljude sisse ja meenutasid termiitide pesasid. Pesa ongi sellise elamisvisi kohta vist õigem öelda.

Pärast popsutasime piipu teemajas ning viisime end Nasseri venna vahendusel kurssi kohalike kõmuuudistega: üks ema oli hommikul jääkülmas jõevees pesu pesnud ning paariaastane laps sealsamas mänginud. Ühel hetkel oli laps kadunud ja poolepäevane otsimine lõppes kurva uudisega- laps leiti paar kilomeetrit allpool uppununa

Tagasi sõites rääkisid mehed presidendivalimistest, autodest ning jalgpallist (kunagi olla võidetud ka USAd). Tollal oli mängu näidatud paarisekundilise intervalliga, et juhul kui midagi juhtub, siis jõuab peaaegu otseülekande katkestada ja ebamugavat eetrisse ei lasta. Kuigi ega ma väga täpselt aru ei saanud, mida kardeti.

Hilisõhtul kutsus Nasser meid jäätisebaari, mis nägi välja nagu bussijaama ootesaal eriti tihedalt täistuubitud plastmasspinkidega, kus kõik külg-külje kõrval kiiresti jäätis limpsivad. Ma sain jutule ühe kohaliku 19a tütarlapsega, kes lühikese vestluse käigus andis üsna hea ülevaate perekonnas kehtivates suhetest. Tüdruk tahaks õppima minna arheoloogiat, aga perekond käsib juura peale mõelda. Lõpuks arvas ta, et õpib kõigepealt juurat, et perekonna meelejärgi olla ja seejärel arheloogiat, sest oma eesmärkide poole tuleb ka püüelda.

Armeenia-Iraani piir, Tabriz

Armeenia-Iraani piirile jõudes tuli kõigepealt läbida Armeenia piiripunkt, mida ehtisid Vene lipp ja vene piirivalvurid. Ukse vahelt sisse kiigates paistis näkku täielik korralagedus – passe kontrollima pidavad mehed istusid eemal laua taga ja jõid viina. Küsimusele, mis nüüd saab, kes passe tahab näha jne, vastati umbmäärase mõminaga. Meie sõber iraanlane oli aga nähtavasti selle suhtumisega juba tuttav ja jalutas lihtsalt senikaua Iraani suunas edasi kuni keegi ligi kargas ja passi küsis. Nii saime meiegi esimesest takistusest hõlpsalt üle. Mõtlesime juba, et kõik on korras ja saab juba Iraani minna – astusime juba piiripunkti hoonest välja… aga ei läinud see asi nii lihtsalt.

Jõudsime paar-kolm sammu teha kui vene piirivalvur koos piirivalvekoeraga meid kinni pidas ja passikontrolli teisele ringile suunas. Piirivalvekoeraks oli neil tavalise kassi mõõtu Pekingi paleekoer, keda nad isekeskis hellitavalt Kitaets´iks (hiinlane) kutsusid. See teine passikontroll võttis juba rohkem aega, sest tekkis “probleem”, mille olemasolust ja olemusest saime teada alles pool tundi pärast seda kui olime passid kontrollimiseks üle andnud. Nimelt oli meil passis 3 päevane transiitviisa, mille kasutusajaks oli määratud üks nädal – et saaksime ise valida, millistel kolmel päeval selle nädala jooksul me Armeenias viibida tahame.

Piirivalvurid ei saanud aga aru, kuidas saab kolmepäevast transiitviisat kasutada 7 päeva. Selle “probleemi” tegi veelgi kummalisemaks asjaolu, et me olime Armeeniast välja sõitmas ja viibinud seal 3 päeva – seega reaalselt mingit probleemi ei olnud – me ei olnud ühtegi reeglit rikkunud, ükskõik, mispidi vaadata. Aga nemad ei saanud meid riigist välja lasta – helistasid kõrgematele ülemustele, kes ka mitte midagi vastata ei osanud, samuti ei osanud midagi teha kohapeal olev kõige kõrgem ohvitser – kõik otseloomulikult venelased. Lahendasime seda rasket probleemi ligi tund aega.

Meie sõber iraanlane palus pärast umbes poolt tundi ootamist luba lahkumiseks, mille me talle ka vastuvaidlemata andsime. Maad hakkas võtma üsna närviline õhkkond, mis ei ole ka imekspandav arvestades seda, et selja taga oli 11 tundi minibussis, kell oli juba üsna palju, väljas valitses kottpimedus ja meil polnud õrna aimugi kuidasmoodi me peaksime oma esimesse Iraani sihtpunkti Tabrizi jõudma peaksime. Vahepeal tekkisid ühel meist (mitte minul) altkäemaksu pakkumise mõtted, aga need ideed jäid minu keeldumise ja altkäemaksu pakkuda soovija kesise vene keele oskuse tõttu realiseerimata.

Pärast tunniajast ootamist lõid piirivalvurid käega ja andsid meile need õnnetud templid riigist lahkumiseks. Kokkuvõtvalt võib seega Armeenia-Iraani piiri kohta öelda, et need Vene piirivalvurid, kes seda piiri valvama on saadetud on isegi Vene piirivalvurite põhjakiht, kes oma riigipiiri valvamiseks ei kõlba ja on lihtsalt jalust ära saadetud.

Iraani poole peal olid lood õnneks paremad – oli kohe näha, et tegemist oli tsiviliseeritud inimestega, kellel oli ettekujutus olemas sellest, kuidas oma tööd teha. Niipea kui saime piiriformaalsused läbitud, astus meie juurde bussijuht, kes võttis meid käekõrvale ja juhatas meid juba ootavasse luks Scania bussi. Saime sellega suht mõistliku hinnaga otse meid huvitavasse sihtkohta – Tabrizi. Bussijuhi jutust saime niipalju aru, et asjade sellise ideaalse sujumise taga oli olnud meie iraanlasest sõber, aga kuidas täpselt, seda me ei saanudki teada. Tee peal peatusime väikeseks söögipeatuseks, kus tegime ühe õhtuse kebabi ja natukene enne südaööd olimegi Tabrizis.

Bussipeatuses võtsime takso ja leppisime kokku, et maksame 10 000 riaali, aga kui hotelli ette jõudsime, hakkas taksojuht (kes oli vahepeal kaotanud igasuguse inglise keele oskuse, mis oleks läbirääkimistel kasuks tulnud) nõudma 22 tuhandet. Alguses mõtlesin, et tegu oli fenomeniga, millest ka Lonely Planeti raamatus juttu – et iraanlased ei võta pakutavat esimese ega teise korraga vastu, alles siis kui kolmandata korda pakkuda on nad nõus su käest raha vms vastu võtma. Kui ma aga üheksas ja kümnes kord ikka eitava vastuse sain siis ei osanud enam midagi öelda, pistsin selle kümneka talle taskusse ja jalutasin hotelli.

Armeenia – Jerevanist Iraani piirini

Selleks, et Armeeniast jalga lasta, ärkasime vara. Pr. Simonyan serveeris keeksi ja teed, rääkisime ka mõne sõna juttu Tallinnast ja Moskva olümpiamängude purjeregatist ja hotell Olümpiast. Bussijaama jõudes piisas vaid üle huulte tuua nimi Meghri (Armeenia piirilinn) kui meie kotid ilma pikema jututa Volga minibussi peale tõsteti. Tuju oli üsna hea ka, sest bussijuht vastas mu küsimusele reisi kestuse kohta sõnaga “kuus”. Selge pilt – kuus tundi. Kuigi LonelyPlanet märkis reisi pikkuseks 9,5 tundi, lootsin, et ju siis minibuss on kiirem. Hiljem muidugi selgus, et ma eksisin…

Bussis oli õhkkond üsna elav – kõik suhtlesid omavahel v.a meie ja üks iraanlane, kes vahtis ainiti aknast välja. Makis mängis kassett veel ja veel kohalikku hitti, mis kõneles mustadest silmadest. Teel tegime mitmeid pikki peatuseid, kus sõime ja vahtisime niisama. Ühe pikema peatuse ajal kui armeenlased kohvikusse läksid, sattusime iraanlasega juttu ajama. Alguses küsis kutt, et kas me oleme venelased ja kas po angliskii räägime. Kui vastasin esimesele küsimusele eitavalt ja teisele jaatavalt, jätkus jutuajamine juba palju sujuvamalt inglise keeles. See peatus kujunes üsna pikaks, pärast pooletunnist ootamist muutus iraanlane kärsituks ja küsis, millal edasi sõidame, vastas üks vähestest bussi jäänud meestest, et “seitsjas”- kohe. Aga see “seitsjas” venis ja venis, rääkisime siis vahepeal iraanlasega juttu – peamiselt seisnes see iraanlase karmides sõnavõttudes armeenlaste aadressil – tegemist olevat kõige mõttetuma ja hullumeelsema rahvusega üleüldse ja kõige mõttetum olevat meie bussi seltskond eesotsas bussijuhiga.

Ka armeenlased elavnesid märgates, et siiani bussi tagaistmel vagusi istunud inimesed ei olegi tummad. Selgus, et ka nemad olid meid venelasteks pidanud, ei teagi, kas selles oli süüdi minu suurepärase Moskva aktsendiga vene keel või miski muu.. Kuuldes, et tuleme Eestist, võttis üks taat kätte ja kukkus deklameerima: Tallinn, Tartu, Narva, Rakvere. Selliste harukordsete teadmiste omamise tagamaad selgusid ka üsna pea – mees teenis omal ajal aega Rakveres. Lisaks teadis veel Tallinna kalevi jalkameeskonda, kes olevat Liidu tasemel mingis liigas mänginud. Järjekordse küsimise peale, et millal minema hakkame, vastuseks saades, et seitsjas, sai Shareef tiba vihaseks, sest teda oli kodus ootamas kaks nädalat tagasi võetud noor naine ja selline niisama passimine ei sobinud üldse tema plaanidega.

Jutuajamise vahel pistis ukse vahelt pea sisse Eneli, kes teatas, et ülejäänud armeenlased istuvad kohvikus, söövad ja joovad viina. Läksin siis ka vaatama, milles küsimus. Niipea kui seltskonna juure maha istusin, valati pits ääreni viina täis ja paluti mingi toost öelda… esimesena jõime siis za zhizhnennuju iskusstvu – elukunsti terviseks – suured elukunstnikud ju ümber laua. Kui viinapitsi poolikuna laua peale tagasi asetasin, siis toksati külje pealt ja tehti ühemõtteline liigutus – “põhjani”. Kui nii, siis nii, põhjani läkski ja nii mitu korda. Laud oli lookas liha ja muu kraami all, nii, et lisaks peale sai ka kõht täis. Igal juhul olid inimesed pärast sellist jää murdmist palju sõbralikumad ja suhtlemisaltimad kui varem. Bussi jõudes surus üks armeenlane mulle kohe õllepudeli pihku – et kallis külaline või nii. Alguses natukene häbenesin joomist – mõtlesin, et me vastleitud Iraani sõbrale selline joomarlus ei meeldi, aga sain sellest kartusest üsna ruttu üle. Sõit kestis kokku üsna kaua (ligi 11 tundi) ja piirile jõudes olin juba üsna kaineks saanud. Ees ootas Armeenia – Iraani piiriületus…

Päev Armeenia pealinnas

Hommikused hetked olid nii mõnusad. Suureks üllatuseks oli hommikusöök hinna sees, peretütar tõi meile kodustehtud maitsvat rullbiskviiti ning teed, kuigi oleks kohvisõltlasena oleks kofeiinijooki eelistanud. Ei hakanud küsima ka, sest tõenäoliselt oleks mulle siis lahustuvat kohvi toodud, aga see on aga kohv ainult nimetuselt.

Päeva alustasime ühes ooperiväljakul asuvas välikohvikus. Neid oli seal kümneid ja üldse on Jerevanis sadu moekaid kohvikuid. Tellisin sõrmkübara suurese tassi ülikanget ekspressot- kuigi see pole minu esimene eelistus, siis lihtsalt kartsin saada lahustuvat kohvi. Ma ei taha uskuda, et vähem kui veeranddollari eest võiks head kohvi saada. No ei usu. Tanel täiendab, et õlu maksis üks dollar.

Mis me siis veel peale kohvitamise Armeenia pealinnas tegime ja mis meelde jäi?

• Läbisime 5,2 km pikkuse LP soovitatud Walking Touri, millest suurima elamuse jättis kindlasti sovjetiaegne õudusunenägu- Kaskaad, mida hakati ehitama Nõukogude Armeenia 50ndaks aastapäevaks, aga iseseisvuse saabumisega 2001.aastal, jäi ehitus soiku.
• Nautisime imekaunist Jerevani panoraamvaadet Kaskaadi tipust. Ararati ja tema sõsara- tillukese Ararati- taustal oli linn justkui peopesal.
• Armeenia mehed armastavad kanda musta ja ülikondi. Ülikondi kandsid ka need, kelle töökohustused seda kindlasti ei nõua.
• Linnatänavate tähtsaim liiklusvahend on marsruuttakso- linnas on neid tuhandeid, samuti on teeäärsed hääletajatest ummistunud.
• kohvikus pakutakse musta kohvi pähe lahustuvat- normaalse joogi saamiseks tuleb vähemalt ekspresso tellida.
• Õhtul toimub linna peaväljakul suur melu- noored promeneerivad, lapsed rulatavad, sõidavad ratastega või mängivad niisama.
• Jerevan on lapsesõbralik linn- mitmel pool hakkasid silma tillukesed lõbustuspargid, mängusõiduauto- ja jalgrattalaenutused.
• Jerevan on väga roheline linn, kümnete parkidega
• Kevandine päike on ohtlik, mina varjasin end oma suure rätikuga ja päikeseprillide taha, Tanel püüdis lihtsalt igal võimalikul hetkel otsese päikesevalguse eest peitu pugeda, aga õhtuks oli ta kukal sellegipoolest veripunane ja põletusvilliline. Vot see võis alles valus olla.
• Naised nägid välja palju euroopalikumad kui mehed – heleda nahaga ja üsna kenad. Mehed sevastu olid tumedad ja kongus ninadega. Müstika, kuidas sugudevaheline erinevus ka pigmendierinevusena silma paistab.
• Transpordivahenditena kasutati ka palju sõiduautosid, ühes tänavaäärses parkimistsoonis parkivate autode marke rittapannes sain sellise nimekirja: Lada, Lada, Lada, Volga, Lada, Lada, BMW, Lada, Lada. Üsna ühte väravasse on seega auotd.

Jerevanis

Ülikiire sõit jätkus, hoolimata tee kehvast seisukorrast ja järskudest kurvidest. Teekatte sisse oli puuritud suured ning sügavad nelinurksed augud, mida veel lappima polnud hakatud ja meie sõit meenutas kangesti slaalomit nende aukude vahel.

Aeg-ajalt pidas meid politseipatrull kinni. Kokku 4 korda ja iga kord kordus sama stsenaarium. Tüüp võttis rahakotist mõned rahatähed, andis need bussijuhile, kes sai bussi taga kokku miilitsaga ning oli 10 sekundi pärast bussis tagasi. Tundus, et probleem lahendati ilma ühegi küsimuseta. See pole ju oluline!

Juba Tbilisis tekkis mulle sõbranna- Nelli- imehästi riimuv nimi Eneliga ja niimoodi pool teekonda ta muudkui laulis Nelli-Eneli, Eneli- Nelli ja Nelli-Eneli-Nelli. Alguses oli naljakas, aga pärast tüütas ära. Sõbrannast oli nii palju kasu, et Jerevanis aitas meil rahavahetuspunkti leida ning saatis metroojaama ja selgitas süsteemi. Rahavahetuses üllatas meid LPs märgitust oluliselt kehvema kursiga: 1 dollari eest saime vaid 440, kuigi lootsime 560.

Metroopileti hind oli ka 5x kallim ehk 50 kohalikku raha, kuigi üliodav siiski. Jerevani metroo on ilma ühegi inglise, aga ka venekeelse sildita ja seetõttu ei jäänudki muud üle kui kuulata väljuhäädit ja lugeda jaamu.

Ööbimiskoha leidmine läks enamvähem- ainult korra marssisime ümber kvartali ja otsisime viitasid, silte, reklaami vms, aga päästerõngaks osutus fonosüsteemi olev nimekiri, kus leidsime paar tuttavat nime. Kõne korterisse, jaatav vastus ja kõndisime eriti kõrgete korrustega majas neljandale korrusele, kus sorava inglise keelega tütarlaps meid sõbralikult vastu võttis. Ühe koha eest küsis 10 dollarit.

Korter jättis nõuka aegse ühiskorteri mulje, kus ühisköök ja lukustatavad toad. Meie tuba ei meenutanud küll millegagi hotelli- lai voodi ja veel ports nostalgilist mööblit ning tehnikat (näiteks ümmargune külmkapp, grammofon jms). Vaade oli rohelisele ooperiväljakule ja vannitoas oli tehtud odav euroremont- tumeroheliste plaatide, heleda borde ja dussinurgaga. Vett pidi olema vaid kella seitsmest hommikul kuni südaööni, öiseks puhuks oli pesukauss pilgeni vett täis. Naljakas oli see, et euroremont oli tehtud vaid vannitoa alumises osas s.t. paari meetri kõrguselt, teist samapalju polnud remonti aastakümneid näinud.

Esimesel päeval suutsime end vedada sööma- Caucasus Taverni- uhke koht odavate hindadega ja audentse söögiga (šaslõkk, kebab, suur salat ja kolm õlut) läks maksma 10 dollarit.

Tagasi jõudes olime nii väsinud, et vajusime voodisse ja põõnasime peaaegu ühe jutiga kella kuuest õhtul hommikul kümneni v.a. kesköine hambapesu ja kella üheksane arutelu teemal- tukume veel 10 minutit ja siis lähme õhtuse linnaga tutvuma. Mida muidugi ei juhtunud.

Ohh õudust- Armeenia piiriületus

Kui Gruusiast lahkumisest pole miskit meenutada, siis piiriületusest Armeenia moodi võiks kohe pikemat sorti artikli kirjutada.

Kuna meie passides oli kaks Armeenia transiitviisat: üks Iraani minekuks ja teine tulekuks, siis tekitas see juhmides piirivalvurites paraja segaduse. Õnneks saime omakeskis asja lahendatud ja natsalnikut ei olnud vaja kutsuda. Kuigi- Tanelil tembeldati ikkagi valede kuupäevadega viisa- see tagasituleku oma.

Kuulsin bussirahva muigel suust arusaamatult tihti rahvusvahelist sõna doktor ning kui meile viibati ja kuhugile kaasa kutsuti, oli esimene automaatne mõte- ühiskülastus kohvikusse. Tingitud vist tühjast kõhust. Aga ei, suvalises hirmvanas ehitajate soojakus oli arstipunkt, mis nägi nii räpane välja, et mina (kes ma kindlasti esteet pole) keeldusin diivanile istumast. Lõpuks veeretati mulle üks ratastega tool. Arstitädi jaotas kõigile kraadiklaasid kaenla alla, oodati mõned minutid ja tulemus kirjutati suurde kaustikusse kirja. Milleks?

Edasi lihtsalt passiti. Keegi jagas meile sihvkasid, keegi tõi paar väikest pudelit coca- colat, keegi käis putkas söömas ja mehed tõmbasid vahetpidamata närviliselt suitsu. Kuni kusagilt ilmusid välja tollideklaratsioonid, mis kõigile nina alla pisteti. Muidugi polnud meil midagi deklareerida.

Algas läbiotsimine. Kõik pambud tirit masinast välja ja jagati omanikele. Buss uuriti seestpoolt põhjalikult läbi- avati kõik salalaekad ja palju ei puudunud, et oleks ka polstri kallale mindud. Vaesed Türgist saabunud kaubareisijad pidid lahti kiskuma kõik pambud- vahepeal võeti appi isegi tulemasin, et hoolikalt kinniteibitud pampusid avada oleks võimalik. Juurde käis aktiivne sõnamulin, millest meie kahjuks miskit aru ei saanud.

See protseduur võttis lõputult aega- mõnel oli 10 paari aluspesu, mis kõik ükshaaval üle vaadati, sama kordus spordidressidega ja jalanõudega. Et jumala eest midagi keelatud kuhugile õmbluste vahele peidetud poleks. Ma juba põdesin: esiteks oma deklareerimata apteegi pärast ja veel vähem tahtsin mõelda, kuidas võõrad sõrmed sorivad minu asjades. Kui viimaks järg meie kätte jõudis- me olime viimased- siis olid tolliametnikud kas juba tüdinenud või oli nii ilmselge, et meie väikestes (ca 35l) seljakottides ei saa midagi keelatut olla. Mina pidin vaid kotiluku avama ja mõned pealmised asjad oma käega välja tõstma.

Edasi läks aga palju-palju põnevamaks. Kõigepealt pakkus altkäemaksu üks kaubareisijast naine, aga tegi seda ebakompetentselt- kogu rahvas vahtis pealt. Järgmisena läks sama rahanutsakut pakkuma ta abikaasa ja tegi seda varjatumalt, aga tollitöötaja ei teinud teist nägugi- lõpuks kadus deklaratsioonidega üldse ära. Siis aga viskas bussijuhil kops üle maksa- võttis rahanutsaku, käis korra putkas (u 30 sek) ja kõigi tollideklaratsioonid said vajalikud templid ja allkirjad peale ning asi oligi korras. Nähtud vaatepilt oli nii uskumatu, et jäin vist mõneks minutiks suu ammuli passima.

Varahommik Tbilisis

Varahommikune Gruusia pealinn võtab meid tormisena vastu. Lennuk rappus maandudes kohutavalt ja esimene mulje on, et see plats küll lennuvälja mõõtu välja ei anna. Paksudes jopedes lennujaama töötajad võitlseid tuulega ja püüdsid ka oma tööd teha- polnud eriti meeldiülendav tunne, sest olime ju soojale maale tulnud.

Rahvas aeti bussi, buss tiirutas natuke lennujaama territooriumil- kusjuures absoluutselt mõtetult- või õigemini oli mõte see, et äriklassis lennanud (neid aeti teise bussi) enne teisi passikontrolli jõuaksid.

Lennujaamaks osutus suuremat sorti laoruum, mille ühes nurgas toimus passikontroll. Meie ees oleval eestlasel oli probleeme- pidi midagi selgitama, aga meie pääsesime lihtsalt. Äraantud pagasit polnud ja seetõttu olimegi järgmine hetk olime pimedas, külmas ja üldse mitte külalislahkes Tbilisis. Hirm puges põue.

Toppisime selga kõik vähegi soojemad riided ja kauplesime end 15 USD eest linna- bussijaama. Sõit mööda lennujaama uhket ja laia bulvarit oli eriti äge- kõik laternapostid olid kaunistatud nii Eesti kui ka Gruusia lippudega- Tbilisi oleks nagu meid tervitanud, aga tegelik põhjus oli palju proosalisem- paari tunni pärast pidi algama Arnold Rüütli riigivisiit.

Taksosõit oli hirmutav- nii pea kui valgustatud peatänavalt ära keerasime pimedale ja auklikule kõrvaltänavale valdas mind õud. Oleks sattunud nagu mingisse gansterifilmi, kus järgmine vaatus oleks olnud relvastatud rööv. Ikka ja jälle keerasime veel auklikumale, kitsamale, räpakamale ja pimedamale tänavale ning kiirus muutus olematuks. Vaatasin hirmunult ringi, et millise nurga tagant nüüd keegi välja hüppab.

Bussijaamas toimus seevastu turvalisena näiv melu- saabunud oli buss Türgist ning terve territoorium oli pilgeni täis kompse ja rohkelt rahvast. Inimtühjas paigas ei oleks küll viibida tahtnud, sest ma olin peaaegu, et hirmust kange.

Istusime bussijaama pingil ja vaatasime toimuvat- päris pikka aega ei pannud meid keegi tähele, aga üheski lõunamaa riigis ei unustata valget turisti igaveseks omapead. Väikese vestluse käigus tšurkadega saame teada, et buss täna Jerevani ei sõida, sest on rahvuspüha, järgmine marshutka läheb kell kümme ja me peame kohe ära otsustama, kas sõidame koos nendega või mitte.

Pileti hind natuke ärritas, sest see on oluliselt kallim LPs märgitust, aga otsustame siiski minna. Taksodega viidi meid kellegi koju, kus kitsukesest hoovist aeti Mercedes buss välja. Jess- vähemalt ühe lubaduse täitsid. Maja ise oli vaatamisväärsus- betoonist karkass, aknad puudusid, ustest rääkimata, trepiks oli redel ja ega WC ka parem polnud.

Imekombel, täiesti uskumatult sõitiski bussis aint 8 inimest- nagu lubatud, kuigi kohti oli oluliselt rohkem . Kuusteist, millest neljal olid vaid pambud, kottideks oleks neist paljusid raske nimetada olnud.

Veel ei üllatanud mind absoluutselt see, et esimene sõit oli bensiinijaama- paar korda signaalitati ja mõned koputused aknale, aga keegi ei tahtnud meile kütust müüa. Järgmises tanklas läks juba paremini- putkast loivas välja paks, suure õllekõhuga räpakas mees, kes laisal ilmel 20l bensiini paaki lasi. Ilme oli tal selline, et tegi meile ikka äärmiselt suure teene. Avastasin veel, et igas suvalises putkas on müügil kange alkohol.

Bussijuht sõitis enesehävitusliku kiirusega- linnas sees suutis olematust teest hoolimata 80-90 km/h välja vajutada ning maanteel oli keskmiseks kiiruseks 140. Mitu korda läks mul süda pahaks ja toolil püsimisega oli pidevalt suuri raskusi, aga tundsin end üllatavalt turvaliselt- mees oli professionaal.

Maanteid ääristasid inimesed, mitte ükski neist ei kõndinud kuhugilepoole, vaid oodati marshutkat, mis on Kaukaasia teede vaieldamatu kuningas- nii linnas kui maanteel. Mõned lehvitasid meile ka, aga vähesed.

Vaated oli äärmiselt lummavad. Päikesetõus muutis vasttärganud lõputud põllud hele- heleroheliseks ja see rohelisus oli hingematkvalt kaunis. Maantee äärsetes romantilise ilmega külades karjati loomi, kes vahetevahel rahvusvahelisel maanteel üsna vabalt ringi jalutasid. Paar korda oli küll tunne, et meie auto ei suuda nii kiiresti pidurdada kui vaja. Mustades maani seelikutes, tumedates üleriietes ja kindlasti lõua alt kinni seotud rätikuga küürakad memmed pühkisid külatänavaid- peamiselt küll vaid oma hoovi, putka või poe esist.